01. oktoober 2015
Delfi Rahva hääl
Toimetas:
Ragnar Teeveer
Meeste aluspesu
Foto: Ardo Kaljuvee
http://rahvahaal.delfi.ee/news...
Avalik statistika meie väikesepalgaliste kohta on puudulik. Käib mingi jauramine stiilis, et miinimumpalga saajaid on vaid käputäis ja see käputäis on ise süüdi, et omal ajal tehase direktoriks ei õppinud. Huvitav, et meie naaberriikides on lihttöö tegijad tunduvalt rohkem au sees, aga ega Eestis vist polegi tehase direkorite ja kontorirottide kõrvale koristajaid ja teenindajaid tarvis.

Uurisin tuttava koristaja käest, millist tunnitasu tema tööandja maksab. Kaks eurot ja nelikümmend senti, sain vastuseks. Selle kõrval on minu üle kolme eurone tunnihind ju lausa luksus! Kuupalgaks saan kenasti üle neljasaja euro.

Korteriüüri tasun 260 eurot ja sellele lisanduvad kommunaalid kergitavad summa umbes 350 euro peale. Seega jääb mul omajagu raha ülegi, mille eest teisi arveid maksta. Aeg-ajalt tahaks lähedastele helistada ja see lõbu läheb maksma kümneka. Telerist tahaks vaadata natuke rohkem erinevaid kanaleid kui need vabalevi omad – jälle paarkümmend eurot läinud.

Selle viimase sisse mahub õnneks ka internetiühendus, mida on tingimata vaja, et kodus lisatööd teha. Lisatöö jällegi on vajalik selleks, et oleks võimalik perele midagi süüa osta.

Riiete ostmisest võin ainult und näha. Pesusahtel jääb üha tühjemaks ning uue pesu hindu silmas pidades pean varsti hakkama palja taguotsaga tööd rügama. Õnneks olen leidnud ühe kaupluse, kust saab odavalt vastupidavaid sokke, muidu annaksin oma panust Eesti majandusse juba praegu paljajalu.
Loe veel:
Lugeja: lasteaiaõpetajate palgad on naeruväärsed – kes hakkab sellise raha eest meie lapselapsi kasvatama? (39) 30. september 2015
Lugeja: meie maksupoliitika ei ole lihtsalt natuke vale – see on täiesti küündimatu (76) 17. september 2015

Kinos saan heal juhul käia argipäeviti enne kella viite, sest siis mahub pilet minu eelarvesse veel enam-vähem ära. Üldjuhul ei raatsi ma sedagi teha. Teatrist ei maksa rääkidagi.

Ma ei taha Soome minna. Ma ei usu, et elu majanduspõgenikuna on kui lill. Eestis on minu pere ja teised kallid inimesed. Mida ma siis tahan? Tahan, et riigiisad püüaksid elada mõnda aega mõnesaja-eurose kuusissetulekuga. Alles siis võivad nad tulla mulle rääkima patriotismist ja paremast homsest!

Märkmed: