Eestis on viimastel päevadel kõige rohkem kõneainet tekitanud Lihulasse äsja püstitatud ja rohmakalt mahavõetud Saksa SS-mundris sõduri kujuga monument.

Emotsioonid on üles kihutatud. Öeldakse sõnu ja tehakse tegusid, mis rahulikus olukorras ütlemata ja tegemata jääksid.

Lihula loos segunevad välispoliitilised probleemid, Eesti keeruline ajalugu ja inimeste õiglustunne. Lisaks osa inimeste vajadus vaesusest ja täitumata poliitilistest ootustest tulenevat kibestumist välja elada.

Välispoliitilised probleemid

Väljaspool Eestit on paljudele mõistmatu, kuidas võiks keegi natsidele mälestussamba püstitada. Valitsus rõhutaski sammast maha võttes välispoliitikas tekkinud raskusi. Peaminister Juhan Parts tunnistas, et valitsuse ees on ainult halvad valikud, sest riigisiseselt on ausamba mahavõtmist raske seletada.

Mõnegi rahva jaoks on Teise maailmasõja käsitlus mustvalge. Venelased kaitsesid oma maad julmade sissetungijate eest. „Fashist“ on 60 aastat nende suus olnud hirmus sõimusõna.

Aastaid tagasi käis mul külas grupp norralasi. Saksa keelt oskas neist rääkida vaid üks mees, endine diplomaat. Ta ütles selgituseks, et norralased ei taha seda keelt rääkida, sest nende maa oli viis aastat sakslaste poolt okupeeritud.

Juutide reaktsioon Lihula sambale on muidugi ka valuline. Vene ja juudi propaganda kandejõud maailmas on oluliselt suurem Eesti omast. Pealegi on Venemaa korduvalt näidanud, et ta on Eesti maine kahjustamisest otseselt huvitatud.

Eesti keeruline ajalugu

President Arnold Rüütel ütles samba lugu käsitledes, et iseseisva riigina käitumisel peavad meil endal väärtushinnangud olema, neid ei pea teiste käest kuulma ega küsima.

Samas on selge, et Eesti ajalugu on teistele raskesti mõistetav. Et nii venelased kui ka sakslased olid Teises maailmasõjas meie jaoks võõrad vallutajad, seda peab selgitama. Kuritegusid, mida nõukogude okupandid aasta enne sõda Eestis korda saatsid ja mis olid paljude eestlaste Saksa poolel sõdimise ajendiks, teised rahvad ei tea.

Ka nõukogude ajal ei pidanud enamik eestlasi Saksa sõjaväes teenimist veaks, seda ei seostatud natside kuritegudega. Nõukogude võimu ei peetud omaks ja selle vastu sõdimises ei nähtud halba. Ametlik propaganda oli muidugi teistsugune.

Nõukogude parlamendi ühel istungil süüdistas Afganistanist vigasena koju tulnud sõjaväelasest saadik akadeemik Andrei Sahharovi armee laimamises. Ta esines veenvalt ja ründavalt ning Sahharov oli temaga päris hädas. Kogu maailm pidas Afganistani sõda veaks, aga vigane sõjaväelane arvas teisiti.

Raske on endale tunnistada, et sinu head sõbrad surid ja sa ise jäid sandiks ebaõiglases sõjas.

Nii ei saa ka Eesti loota, et suudame kõiki panna mõistma oma rahva traagikat. Eriti veel neid, kes ei tahagi aru saada.

Inimeste õiglustunne

Nõukogude aja pärandina on Eesti täis punaarmeelastele püstitatud mälestussambaid. Taastatud on ka palju Vabadussõja mälestusmärke. Saksa sõdurite hauad on Saksamaa abiga korda tehtud. Saksa poolel sõdinud eestlaste haudu ja lahingupaiku alles hakatakse tähistama.

Lihula samba mahavõtmisele on järgnenud mitme punaarmee mälestusmärgi rikkumine. Kuna tegemist on hauasammastega, ei saa nende rüvetamist küll õigustada. Arvestama peab ka seda, et Eesti venelastel on oma rahva ajaloost pärit mõtteviis ja õiglustunne. Nende inimeste ässitamine Eesti riigi vastu ei tule kellelegi kasuks.

Lihula vallavolikogu esimees Jaak Kastepõld tahaks 60 aastat tagasi peetud lahingute mälestuseks uut sammast, mille vastu ei tunneks keegi viha ja mille vastu ei tõuseks ükski käsi. On ju selge, et uue Saksa mundris sõduriga samba püstitamine oleks juba teadlik Eesti huvide kahjustamine.

Milleks üldse toppida mälestussammastel eesti mehi Saksa või Vene mundrisse, kui nad oma südames kummagi riigi eest ei võidelnud? Võib-olla sobiks kõiki rahuldavale monumendile sortsidega võitlev Kalevipoeg, kellele elutark siil nõu annab.

Märkmed: