Kuidas selgitab valitsus Lihula rahvale seda ajalootõika?

Haapsalu kõrval kujunes üheks vangistatute ülekuulamise ja piinamise paigaks NKVD staap Lihulas, mis asus endises Loidapi majas (Tallinna mnt. 10). Seal 8. juuli ööl vastu 9. juulit toimunud tapatööd, kus mõrvati metsikult 6 inimest, mäletavad veel üldjoontes ka mitmed Lihula vanemad elanikud. Ometi on detailid inimeste mälus tuhmuma hakanud. Seepärast tsiteerime ajalehes "Postimees" 20. detsembril 1941. aastal ilmunud artiklit "Tapatöö Lihula keldris". Selles jutustab doktor Mikk, kes tegi tapetute arstliku ekspertiisi: "Kõiki mõrvatuid oli enne tapmist piinatud. Kõikidel mõrvatutel olid enamikus silmad välja lõigatud. Tääkidega oli purustatud kaelasooned ja kõhukoopad. 78- aastasel vanakesel Jüri Frool oli purustatud töögilöögiga kukal, püssipäraga lõualuu, selja taha seotud mõlemad käsivarreluud olid murtud, samuti ka sõrmed. Kubemesse olid mõrvarid löönud kaks suurt ja sügavat täägihaava, kust sooled olid välja tulnud. Richard Paulbergil oli täägi- ja püssipärahoopidega purustatud jalad, käed, rinnakorv, kust paistsid välja süda ja kops. Georg Tammel oli püssipäraga enne mõrvamist purustatud nina ja parempoolne põseluu. Täägitorkeid leidus ka kõhus. Jaan Uritammel, Mihkel Vastupääl ja Johannes Kaljustel oli purustatud vaagnaluud ja kaelasooned. Enne mõrvamist olid ka veel mõrvarid oma ohvreid kantsikuga peksnud paljale ihule, sest mõrvatute kehadel olid hästi säilinud kantsikute vorbid."

9. juuli hommikul lahkusid NKVD- lased Lihulast. Peagi hiilisid mõned kohalikud naised Loidapi hoovile seal öösel toimunut uudistama. Ootamatult pöördusid julgeolekumehed aga uuesti Lihulasse tagasi. Naised rivistati seina äärde ja ähvardati loata õuele tungimise pärast mahal lasta. Siiski olevat nende nutt ja halamine ülema südame härdaks teinud. Naised kupatatud jooksujalu hoovist minema. Lihula rahvas oli toimunud veretööst nii jahmunud, et mõned mehed läksid juba Pangamäele jõdnud sakslastele vastu ja kutsusid nad kiiresti Lihulasse. 9. õhtul saabuski kohale väike saksa sõjaväe üksus, paarkümmend meest 6- 7 autol. Mõrvatud toodi keldrist välja ja tuvastati.

Leidub andmeid, et tegelikult mõrvati Lihulas noil päevil hoopis rohkem inimesi. Mäletatakse kahte Koonga meest, kes toodi Lihulasse mitu päeva varem ja kes siin jäljetult kadusid. Hävituspataljonlase Ado Jussi mälestustes jutustatakse veel seitsmest metsavennast (kõik noored, 20- 30 aastased mehed), kes hävituspataljoni poolt Koonga kandis lõksu püüti ning Lihulas punaarmeelastele üle anti. Jussi andmetel lasti arreteeritutel enestele hauad valmis kaevata, misjärel nad samas tapeti (Sortside saladused IV. Tungal, 1996, lk. 83). Kas see toimus Loidapi õuel või kusagil mujal, pole teada.

Valitsus võttis maha nende meeste ausamba kes võitlesid ülaltoodud kuritegude vastu ja nüüd kaitseb nende kommunistide omi kes ülalloetletud kuritegusid sooritasid?

Soovitan Eesti Valitsusel tõsiselt järgi uurida kellele ja milleks Lihulas ausammas püstitati.

Seda ei püstitatud, et mälestada Eestit okupeerinud totalitaarseid režiime!

Vaid nende sõdurite auks, kes mulda maeti saksa sõdurivorm seljas, need sõdurid ei teadnud suurt midagi ei fašismist ega natsismist. Nendel ei olnud seda võimalust internetiportaalis möliseda natsismi olemuse üle või soojas valitsusekabinetis arutada millises vormis sõdida.

Nad mäletasid hästi kuidas kommunistid nende emasid ja õdesid vägistasid, nende isad ja vennad maha lasid või Siberisse saatsid.

Ja ei tahtnud keegi neist seda sõda! See sõda tuli siia ilma nende tahtmata, neist said selle sõja ohvrid, kes lootuses peatada kommunistid, lootsid ise ellu jääda ning lootsid et mõlemad režiimid langevad nagu 1918 ja eesti saab taas vabaks!

Täna lebavad nende luud mullas, ümber kõdunenud saksa vorm. See on monument mis räägib enam kui ükski teine monument! Et aga hulk eesti mehi otsustas neid meeles pidada ja sellistena nagu nad olid võideldes ja surres, siis mille eest neid karistatakse sellise käitumisega kantpeadest sovhoosidirektorite ja parteitegelinskite järeltulijate ja lipitsejate poolt?

Härra peaminister,

ei ole mõtet joosta USAsse, Euroopasse või Venemaale toetust otsima, nagu Te seda praegu paaniliselt üritate teha!

Tuleb julgelt vaadata silma oma rahvale ja nendele kes sõdinud vabaduse eest ja andeks nendelt paluda ja tagasi astuda. Kui Te seda julgete, siis võite Te veel pälvida eesti rahva lugupidamise!

Härra peaminister, palun võtke julgus kokku ja tehke ausale poliitikule omane samm ja loobuge kaitsmast neid, kes Teid marionettnukuna kasutada üritavad!

Uued EL-i riigid ei suudaks ära uskuda kui palju on Venemaa suutnud lobitööd enda kasuk teha Brüsselis...see on nii märkimisväärne ja salajane, et see varjatud kujul ilmneb. Välistatud ei ole see, et mõne aja pärast võidakse välja kuulutada vene keelt kui teist riigikeelt.....kui see on nii teistes EL-i riikides, siis Eesti lihtsalt peab selle malliga arvestama. Tore oleks kui see teine keel oleks näiteks inglise keel, aga see on täiesti välistatud tänu venelaste tubli lobbitööle. Braavo Venemaa, ja EL-i uskujad toppige oma sabad jalge vahele!!