Ma ei ole vääriskivide alal suurem asjatundja, olgu nad lihvitud või lihvimata. Ei oska neid kuigi hästi hinnata silma ega kõrvaga, kuid lehemehe saatus on juba kord selline, et vahel tuleb asjatundlik ilme näole manada ka siis, kui tunned asja üsnagi ebamääraselt.
Vist ongi nii, et lihvitud vääriskive hinnatakse silmaga, kuid kui nad on lihvimata, siis tuleb otsus teha kõrvaga. Vähemalt jäi mulle selline mulje 13. novembri õhtul, kui Peter Loite oma
country-rock ansambliga Tartu College’i kultuuriprogrammi raames üles astus. Ansambel kannab nimetust
Rough Jewel, mis minu tagasihoidliku keeleoskuse kohaselt tähendab just sellist juveeli, mille väärtus on karuse koore alla nii osavasti ära peidetud, et kui varrukaga poleerida ei taipa, võid petta saada.
Kuigi olen päritolult maapoiss ja kividega igati kursis, olen muusika suhtes natuke „teises timmis“ ja püüan sedalaadi ansambleid kuulata kellegi teise kõrvaga, et mitte ülekohtust hinnangut langetada. See polegi nii võimatu ülesanne, kui võidakse arvata. Pean tunnistama, et poisid (ja rütmiriistadel hoogu lisav tüdruk) musitseerisid meeleolukalt ning kaasakiskuvalt. Jah, just ürgne maamehelikkus oli see, mis neis veenvalt välja lõi ja usutava atmosfääri tekitas.
Minu nooruses peeti külasimmaneid talviti mõne talu peretoas, suvel aga vabas õhus, kus võis „ohjad lahti lasta“ ja end mürtsuga välja elada. Et tol ajal võimutsesid krakovjakid ja nadinunnadid, on tegelikult ebaoluline. Meeleolu on sama ja ma olen suuteline üsna elavalt ette kujutama, kuidas tänased pillimehed trallitavad muinasmurul, kus minuealised on ammu tantsu löömast lakanud.
Kui miski nördimust valmistas, siis mitte esinejad, vaid publik, õigemini selle vähesus, et mitte öelda puudus. Etendus viibis ligi kaks tundi ja mitte orkestri süü läbi. Publik oli praktiliselt olematu, hiljem siiski tilkus paarikaupa juurde. Ei suuda mõista, kus oli probleem. Reklaami oli tehtud piisavalt, ansambel ise igati tasemel ja ometi... On meie nooruse hulgas tõesti nii palju ebausklikke, et reede 13. peletas nad eemale? Need vähesed, kes kohale ilmusid, oma valikut kindlasti ei kahetsenud. Lisaks hoogsale ja tänapäevasele muusikale sai meeldivat lisa perekond Männamale kuuluva Hillside Cafe pirukaist ja puljongist ning ka baar fuajees peibutas.
Tänu ja – mis parata! – ka ivake kaastunnet tublidele muusikutele.
