Liia Hänni, endine riigikogu liige
Liia Hänni küsib, kuidas peaks netiajastul kaitsma inimesi võrgus vohava psühhoterrori vastu.

Kunagi oli auasi olla isiksus. Sul pidi olema nimi ja nägu – ainult sellisena pälvisid sa lugupidamise ja austuse kaaskodanike silmis. Anonüümsus oli kurjade jõudude pärusmaa ja sellega tuli võidelda. Mees La Manchast pühendas sellele oma elu.

Aeg on paljuski muutunud. Kirjatuvide ja postitõldade asemele on asunud internet. Sõnumid lendavad valguse kiirusel ühest maailma nurgast teise. Inimesed kolivad oma toimetamiste ja tegemistega järjest rohkem pärisruumist virtuaalruumi. Kus aga kulgeb headuse ja kurjuse piir selles uues ja võõras maailmas? Kas on endiselt auasi jääda iseendaks või, vastupidi, inimkond on astumas ajastusse, kus füüsiline ja virtuaalne „mina“ on sootuks erinevad nähtused.

Küsimus ei ole pelgalt teoreetiline – netisuhtluses on oma tõelise mina varjamine tavapärane. Selles veendumiseks piisab vaid heita pilk mõne jututoa või online-ajalehe võrgulehekülgedel toimuvale sõnavahetusele. Arvutiklahve klõbistavad sokratesed ja draculad, oraaklid ja tarantlid, harva eksib sekka mõni põhimõttekindel kodanik, kes omi mõtteid oma nime all lugemiseks pakub (kui tegu pole võltsidentiteediga). Kui üks nähtus on nii massiline, peavad sel olema kaalukad põhjused ja võivad olla tõsised tagajärjed.

Vabaks iseendast ja vastutusest

Miks siis ikkagi inimene, kes internetis teiste omasugustega kontakti otsib, ei taha seda teha oma nime all? Probleem näikse kuuluvat sotsiaalpsühholoogia valdkonda. Aegade hämarusest on inimene püüdnud oma maisest kehast sõltumatust saavutada, et vaimul oleks vabadus omatahtsi tegutseda. Eri rahvastel olid selleks oma loitsud ja uskumused. Ka pihile minnes loodeti, et on võimalik avada hing, paljastamata keha. Inimkonnal tuli jõuda infoajastusse, et ammune unistus teoks saaks. Nüüd lõpuks on võimalik oma füüsiline keha ja seda identifitseeriv isikunimi internetivärava taha jätta ning lasta mõtetel ja tunnetel lennata.

Kui tahad, astud sisse tuttavasse jututuppa, jätad sinna maha oma mure või lohutad kedagi, kes seda hetkel vajab. Võid end sisse logida mõnda asjalikku listi, kus alati keegi sinust targem on valmis nõuga abiks olema. Aga ehk põikad korraks läbi ka mõnest küberseksi pakkuvast portaalist, kuigi päriselus käid lõbumajadest kauge kaarega mööda – keegi ju ei saa teada. Poliitakahuvilisel tasub kindlasti külastada Delfit ja ajalehtede online-kommentaariume, sest seal saab end tõsiselt välja elada. Poliitikud, närukaelad, on seda väärt, et neid korralikult nuhelda.

Kohalik netidemokraatia on nähtus omaette, mille mõju tegelikule elule on asjasse mittepühendunul raske hoomata. Kuid just siin, mitte Toompea istungitesaalis, peetakse poliitlahinguid kogu relvaarsenali kasutades – argumenteerimisest ja vastaste veenmisest sõimu ja laimuni välja.

Tõsi, see viimane peaks põhiseaduse kohaselt olema keelatud – kellegi au ja head nime ei tohi ju teotada. Ometi pole karistamist vaja karta, sest ega õiguskorra valvurid senini internetti maske maha rebima pääse.

Netivabaduse piirid

Koos nimega ei pruugi virtuaalmaailma väravate taha jääda inimlikud pahed, millest suuremad annavad välja kuriteo mõõdu. See paneb paratamatult küsima: mida teha selleks, et panna piir kurjuse vohamisele internetis? Netikett on korralike inimeste jaoks, kurikaela 10 käsuga ümber ei kasvata.

Kõik asjakohased ideed viivad välja seisukohani, et kellelgi peab olema voli netiinimest korrale kutsuda. Lihtsamatel juhtudel saavad sellega edukalt hakkama jututubade administraatorid, kes rõvetseja lihtsalt oma „haldusalast“ välja viskavad. Netikultuuri tõstmisel on nendel täita tähtis missioon.

Keerulisem on lugu sel juhul, kui virtuaalsetest sanktsioonidest ei piisa. Siis tuleb paratamatult varjuteater lõpetada ja asjaosalise tegelik „mina“ kohtukulli ette tirida. See aga on äärmiselt keeruline ülesanne ja siiamaani jõukohane vähestele. Vaid kohtunik, kelle hea nime määrimist seadus kuriteoks tunnistab, võib endale lubada luksust nõuda anonüümse kompralevitaja tuvastamist ja süüdimõistmist. Lihtinimese laimamine on seadusandja tahtel üksnes väärtegu, mis ei kohusta seadusesilma poriga ülevalatud kodanikule appi tõttama. Ja kui tõttabki, siis võib tagaotsitava tabamine olla sama raske nagu heinakuhjast nõela otsimine.

Pole miski ime, et mõned tundlikuma närviga inimesed meie hulgast kipuvad kuulsa rüütli kombel võitlusse anonüümse vastu ja näevad väljapääsu igakordses passi küsimises virtuaalmaailma sisenemisel. ID-kaart, mille märke ka arvuti tunneb ja millel senini rakendust napib, annab selleks suurepärase võimaluse. Võib aga ennustada, et anonüümsuse kaitsjate koor matab selle mõtteiva enne, kui see õieti idanema hakkab. Tee tuuleveskite maailma tundub nii ahvatlev.

Midagi on ometi vaja ette võtta. Ei saa ju rahulikult leppida kurjuse vohamisega selles uues inimmõistuse loonud virtuaalses maailmas. See võib olla sama ohtlik kui tuumafüüsika saladused terroristide käes.

Oleks aeg, et need, kelle käes riigi juhtimine, näeksid ka moraalses terroris valitsevaid ohte ja püüaks seda seaduse jõuga ohjeldada. Seniks aga võiks igal autoril olla õigus jätta oma kirjatöö ainult paberkandja veergudele, et hoida iseenda ja oma lähedaste närve selle ilkumise ja sõimu eest, mis iga veidigi probleeme tõstatava artikli puhul reeglina online-kommentaarides vallandub.

Kuid ka džungliseaduste valitsedes on kõigil meil isiklik valikuvõimalus alati olemas. Parafraseerides tuntud netifilosoofi ütlust „internetis ei tea keegi, et sa oled koer“, tahaks omalt poolt soovitada: kuigi internetis võid sa olla siga – ole inimene.

Märkmed: