Autor: Hardo Pajula, SEB Eesti Ühispanga ökonomist
Aastavahetus oli peale uusaastalubaduste veel ka tulevikku vaatamise aeg. Kuhu liigub USA baasintress? Kui kaugele kukub dollar? Mida teevad eelseisval aastal maailma aktsia- ja kinnisvara turud?
Et nimetatud küsimustega ettearvamismängu panused on tohutud, täituvad aastavahetuse paiku loendamatute asutuste üllitised terve müriaadi arvprognoosidega, mis majanduskasvu puhul ulatuvad esimese komakohani, valuutakursside puhul aga veel tükk maad kaugemale.
Arvude keeles toimuval prognoosimisel on kahtlematult oma koht; seni kuni varadega kaubeldakse, peab kauplejatel olema mingi ettekujutus nende hindade võimalikust liikumisest. Lisaks sellele on haaramatu tuleviku käegakatsutavateks numbriteks müntimisel ka kindlasti oluline psühhoteraapiline funktsioon.
Ent aktsia-, valuuta- ja kinnisvaraturud ei kasva vaakumis, vaid kinnituvad lõpuks läbi kohaliku poliitika magmatulise inimstiihia kohal igavesti triivivatesse geopoliitika mandriplaatidesse. Erinevalt taevapiiril hüpleva dollari lühiajalistest piruettidest on geopoliitika tektoonilised liikumised juba oma inertsuse tõttu suhteliselt lihtsamini ette aimatavad.
UBS-i ökonomist George Magnus* peab meie aja kõige olulisemaks geopoliitilise riski allikaks USA mõjuvõimu järk-järgulist vähenemist. Kuigi see protsess on kulgenud juba vähemalt neli aastakümmet, on see viimastel aastatel Hiina ja ülejäänud Aasia jõulise esiletõusu mõjul märgatavalt kiirenenud. Ajalugu näitab, et hegemoon loob stabiilsuse ja korra, mistõttu „me rõhutame oma arvamust, et mida tõsisemad on talle esitatavad väljakutsed või vastupanu, seda suurem on konflikti või sõja tõenäosus,” kirjutab George Magnus.
Sel hinnangul on Eestile kindlasti suurem kui pelgalt akadeemiline tähendus. „Venemaad on traditsiooniliselt peetud Euroopa riigiks … Kuid selle seisund energiatootjana, demograafilised tunnusjooned ja geopoliitilised huvid muudavad ta järjest enam Aasia riigi sarnaseks,” väidab Magnus hiljem.
UBS-i ökonomist George Magnus peab meie aja kõige olulisemaks geopoliitilise riski allikaks USA mõjuvõimu järk-järgulist vähenemist.
Magnus peab Venemaa Aasiasse nihkumise oluliseks teetähiseks Šanghai koostööorganisatsiooni asutamist 2001. aastal (koos Hiina ja kolme Kesk-Aasia vabariigiga). Venemaad Aasiasse kiskuvatele demograafilistele protsessidele on juhtinud tähelepanu ka Kanada kirjamees Mark Steyn, kelle järgi saab sellest 2050. aastaks tuumarelvadega ja ÜRO julgeolekunõukogu alalise kohaga moslemiriik.
„Nagu ma olen alati öelnud, ei ole stabiilsust olemas. Me arvasime, et me oleme Nõukogude kommunismi lõplikult „ohjeldanud”. Selle asemel saavad poolesajandilise Venemaa rahvaste „ohjeldamise” käigus maad võtnud sotsiaalpatoloogiatel olema meile ja muule maailmale sügavad tagajärjed veel kaua pärast seda, kui viimane komu on surnud ja maetud,” kirjutab Steyn**. See seisukoht väärib tähelepanu. Lõppude-lõpuks võib kogu meie seekordset iseolemisharjutust pidada käimasoleva geopoliitilise tsükli ühe kindla faasi saaduseks.
* Georg Magnus, „Geopolitics in 2007: Living with unknown unknowns”
** Mark Steyn, „The Bear Goes Walkabout”
Liigestest lahti kippuv aeg EPLO
Arvamus
TRENDING
