Möödunud nädalal ilmus Helsingin Sanomates Eesti liikluskultuuri kohta kriitiline artikkel. Hõimurahva lugejad said teada, et Eesti maanteed on ohtlikud kohad - võrreldes liiklusõnnetustes hukkunute arvu Eesti elanike arvuga on see kõvasti üle Euroopa Liidu keskmise. Soome leht esitas arvamuse, et see tõik võib tekitada Eesti riigile lisaprobleeme ELi liikmeks saamisel.

Tõsi küll, Eestis hukkub liiklusõnnetustes iga 100.000 elaniku kohta peaaegu kaks korda rohkem inimesi kui Soomes. Eestis on see arv 15 hukkunut, Soomes kaheksa, Euroopa Liidu keskmine olevat 10.

Hirmutav statistika, kuid tuleb küsida, kas see ainsa tegurina mõjutaks Eesti kandidatuuri. Kes Tallinnas on kunagi roolis olnud, eriti suvisel ajal, kui toimub tänavate remont, teab, et tuleb äärmiselt ettevaatlik olla. Eriti kui ollakse harjunud Põhja-Ameerika teedel sõitma. Tallinn pole teadagi Pariis ega Rooma, New York, kuid siiski suur linn kitsaste vanaaegsete tänavatega ja tiheda liiklusega.

Egas Kanadaski olukord kiita ole, pikkadel nädalalõppudel magistraalide kasutamine tähendab tavaliselt pikemat sõitu ning vajab juhi poolt suuremat hoolt ja valvsust. Tunne on, et vähemalt siinsed inimesed unustavad roolis olles ära, et nende ohjeldada on paarsada hobujõudu. Suunanäitajad on vaid teistele juhtidele mõeldud, signaal selleks, et aeglasemad sohvrid eest ära ajaks oma kärud. Tihti on impulsiivne rajavahetamine sellises olukorras viimane asi, mida autoomanik oma elus teeb.

Ontario provintsi politsei teeb küll alati eelreklaami, et valvsus konstaablite poolt suureneb suvisel ajal. Ent kui on kibekiire suvilasse puhkama jõuda, siis mõnekümne kilomeetri võrra kiirusmäära ületamine on pigem reegliks kui erandiks.

Ontarios vähemalt liikluspolitseil pole muret tunda, et nende arvu vähendatakse. Eestis aga kehtib nn. säästurezhiim, mis omakorda nõrgendab liikluskontrolli. Helsingi ajaleht leiab, et põhiprobleemiks on hoolimatu juhtimisstiil. Ka vihjatakse sellele, et suvel ollakse tihti peolt tulnud või peole minemas, promillid mõjutavad reaktsioonivõimet.

Eestis teadagi harrastatakse rallisporti, ka see mõjutab roolis agressiivsust eriti külavaheteedel; maal, kuhu inimesed puhkama lähevad, kus ei oota ees liikluspolitseiniku leidmine. Nii mõnigi inimene on külavaheteel napilt pääsenud kokkupõrkest kihutava rallihulluga, kes kihutas sellise kiirusega käärulisel teel, et ei tea, kuidas ta suutis viimasel hetkel rooli keerata, vältides nii avariid.

Suvel Eesti ajalehti sirvides paistab, et igas numbris on kirjeldatud autoõnnetust, õnneks mitte alati surmavaid. Kuid siiski, Helsingin Sanomate andmetel on käesoleval aastal liikluses hukkunute arv tõusnud juba viiendiku võrra. Aastal 2002 on juba hukkunud 96 inimest, mullu samal ajal katkes 78 inimese elulõng.

Eesti tänavatel näeb harva plafoonidega autokooli masinaid. Kanadas on neist kasu - saab arvestada, et juhil pole veel selliseid kogemusi, mida näiteks on elukutselisel. Nõukogude ajal sai autonumbrist aru, et selle sohver on kas värskete lubadega või on lube juba vähemalt korra kaotanud alkoholi tarvitamise tõttu.

Ehk tuleks Eestis kaaluda Ontario seadusi, näiteks neid, mis ei luba värskel juhil üksi pimedas sõita. Kahju igal juhul lugeda, et “kultuuriga” pole liiklusel palju pistmist. Ka siin viibutatakse rusikatega, näidatakse näppudega, peegeldatakse vihapurskeid, kui kellegi teise autojuhi hoolimatus asetab inimese ohtu. Kuid sellist tõusu liikluses hukkunute arvus nagu tänavu Eestis pole vähemalt Ontario politsei veel täheldanud.

Mis kõige ebameeldivam on see, et Soome ja Eesti arvud on niivõrd erinevad. Ainuüksi liikluskultuur ei tohiks määrata ELi liikmeks saamist - kuid on põhjust muret tunda, kas või ainult suhtumise, hooletuse tõttu.

Märkmed: