Bagdadis liitlasvägede ajutises valitsuses osakonnaülemana töötav eestlane Eerik-Niiles Kross kinnitab, et tavalistele iraaklastele pole vaenlasekuju enam Ameerika sõdur, vaid terroristid, kelle sagenenud rünnakute tõttu on just palju tsiviilelanikke hukkunud.
Kas viimastel nädalatel sagenenud rünnakute puhul Iraagis on tegemist ajutise vastuhakupuhanguga või jõulise vastutegevuse algfaasiga?
On tõenäoline, et tõsisemaid terrorirünnakuid tuleb veel ja võib-olla need isegi tihenevad. Viimaste rünnakute häda ründajate seisukohalt on muidugi see, et need on häälestanud rahva üsna laialt nende vastu. Kui olukord oli enam-vähem rahulik ja ainus nähtav jõud tänaval oli Ameerika sõdur, siis ei saanud see sõdur just väga populaarne olla. Viimase aja pommitamistes on saanud aga iraaklasi rohkem surma kui sõdureid.
Miks on just nüüd, pool aastat pärast aktiivse sõjategevuse lõppu konflikt nii teravaks läinud?
Rünnakute sagenemise põhjuseks pole iraaklaste ja liitlaste konflikt, vaid muud asjaolud. Esiteks on ajutine valitsus praeguseks teenistusse võtnud üle 50 000 iraaklasest politseiniku, kes hakkavad lokkavat tänavakuritegevust ohjama. See põhjustab tagasilööke.
Et Iraagi politsei on muutunud tõsiseltvõetavaks, seda näitab kas või jaoskondade sage ründamine. Lisaks lõpetas septembri lõpus väljaõppe Iraagi n-ö kaitseliidu (Civil Defense Corps) seitse esimest pataljoni. Korra ja riigikaitse vallas on just viimasel kuul esimesi vilju näha olnud, mille tõttu on end vahepeal väga vabalt tundnud pätid närvi läinud.
Samas on ilmunud välja umbes samasugune terroristide seltskond, nagu tegutseb Afganistanis jm segastes paikades – arreteeritud on Süüria, Saudi Araabia ja Jordaania kodanikke. Aga loomulikult leidub ka tõsimeelseid saddamiite. Nii et kuigi statistika ja CNN-i põhjal ei pruugi nii tunduda, on üldine foon siin praegu tegelikult hulga parem kui suvel.
Märkisite, et sagenenud rünnakute taga on teistest riikidest tulnud terroristid. Kui hästi või halvasti on praegu kontrollitud Iraagi riigipiir?
Piire kontrollivad liitlasväed koos iraaklastega. Praeguseks on välja õpetatud, varustatud ja teenistusse pandud pisut üle 10 000 piiripolitseiniku ja tollitöötaja. Aga see on heal juhul pool tegelikust vajadusest. Piiri kontrolli alla saamine on siin praegu kindlasti üks olulisemaid julgeolekusihte.
Oktoobri keskel lekkis ajakirjandusse Donald Rumsfeldi memo riigi kõrgemale sõjalis-poliitilisele eliidile, kus kaitseminister küsis, kas USA on valmis pidama sellist sõda Iraagis. Võib sellest järeldada, et arvestati kriisi eskaleerumisega?
Mul on seda raske kommenteerida. Kui pidada silmas, et lekitati selleks, et USA ja maailma avalikkust ette hoiatada, siis vaevalt küll. Kui küsida, et kas USA eeldas, et terrorirünnakud Iraagis intensiivistuvad, siis seda tuleb iga operatsiooni puhul ühe stsenaariumina kindlasti arvestada. Kui küsida, et kas USA on valmis, siis saan vastata, et ta on selleks võimeline. Kas ta valmis on, sõltub suurel määral sellest, kuidas kodupublik asja seedib.
Kuna praeguste jõududega koalitsiooniväed Iraagis hakkama ei saa, on spekuleeritud võimalusega kutsuda appi varem Paul Bremeri poolt laiali saadetud, ligi poolemiljonilise Iraagi armee mehed. Kas nende lojaalsuses saab kindel olla?
See on liiga mitmekihiline teema, et jõuaksin siin midagi mõistlikku öelda. Küsimus pole ju niivõrd selles, kas Iraagi armee on lojaalne liitlasvägedele, vaid kas ta on lojaalne Iraagile. Kindlasti poleks valdaval enamusel neist kavatsust hakata sõdima liitlastega, vaid nendega, kes nende perekondi õhku lasevad.
Loogika ütleb, et kui inimene ei istu tegevusetult, vaid teeb näiteks tööd, siis on tal aega ja tahtmist muude asjadega vähem tegelda, sh sissisõda pidada. Kui edukalt läheb Iraagi majanduse ülesehitamine ja töökohtade loomine?
Ma ei kujuta päriselt ette, milline oli olukord Saksamaal Marshalli plaani ajal, aga usun, et energia ja ka ressurss, millega siin majandust käivitatakse, on vähemalt sama suur. Bagdadis ringi liikudes on küllalt linnaosi, kus toidu-, riide-, vaiba- jm ärid on lahti ning restoranid on õhtuti rahvast täis. Mul ei ole töökohtade kohta statistikat käepärast, aga mäletan ühest pressikonverentsist, et suvega on remonditud kokku 1597 kooli.
Suur osa investeeringutest läheb muidugi infrastruktuuri. Siin toimub pöörane teede, torustike, kanalisatsioonide, elektrijaamade ja igasuguste liinide ehitus. Loomulikult saavad kohalikud neis projektides tööd. Töötus puudutabki just endisi sõjaväelasi ja kõrgemaid parteilasi. Aga esimesi võetakse taustakontrolli järel aegamööda teenistusse tagasi.
Kahjuks leiab see meedias enamasti vähem tähelepanu kui väiksemat mõõtu granaadiplahvatus Bagdadi turul. Aga teha on ka muidugi põrgulikult palju. On huvitav arvutada, et USA pumpab siia puhta abina lähiajal umbes kaheksa Eesti riigieelarvet.
Tulles aga tagasi küsimuse alguse juurde – et töötul pole aega sissisõda pidada, siis selle kohta kaks märkust. Esiteks terminid. Siin on põhjalikult arutatud, kuidas peaks liitlasvägede-vastaseid gruppe nimetama.
Üks kasutatav termin on inglisekeelne insurgency, millele ma ei oska õiget eesti vastet paugult anda. Selle sõna omaduseks on, et ta asub negatiivse-positiivse skaalal täiesti keskel. Teiseks, paljud hea väljaõppe ja relvastusega terroristid on muudest Lähis-Ida riikidest pärit keskklassi mehed, kes n-ö otsivad elu mõtet. Kui Eestis ostetakse sel juhul punane sportauto, siis siin hakatakse terroristiks.
Iraagi teema puhul räägitakse alati naftast. Kui palju mõjutab iraaklaste käitumist (agressiivsust) edu või ebaedu naftatootmise taastamisel?
Saddami ajal oli nafta keskmisest iraaklasest nii kaugel, et naftatulude aeglane saabumine ei tohiks praegu tavalist inimest palju puudutada. Neile, kes saavad naftatööstusest tööd, saab aga kogu aeg selgemaks, et igatahes ei ole need liitlasväed, kes torujuhtmeid puruks lasevad.
ÜRO otsustas Bagdadist jalga lasta. Kuidas mõjutavad aga sagenenud rünnakud Bremeri administratsiooni igapäevatööd – kui turvaliselt end tunnete?
Enamikus töötavad siin haruldase huumorimeelega, sellised sõduri-akadeemiku tüüpi inimesed, kes on ka varem üht-teist elus näinud ja nii lihtsalt põnnama ei löö. Põnnama võib aga lüüa Ameerika avalikkus. Loomulikult leidub ka siin muretsejaid, sest terrorismi sihtmärgiks olemine, lähedal toimuvad plahvatused jm turvadrillid kuuluvad igapäevanähtuste juurde.
Kuidas hindate Eesti osalemist koalitsioonis?
Ma arvan, et Eestil on moraalne kohus selles osaleda. See on suurim ühe rahva totalitarismist väljaaitamise projekt pärast Teist maailmasõda ja strateegiliselt on Eesti huvides, et see õnnestuks.
Me võime vaielda, kas Iraagi sõda oli vale või mitte, aga see on akadeemiline vaidlus. Lähiaasta otsustab, kas Iraagist saab asja või vaagub ta veel aastakümneid hinge. Siit saadud õppetundide põhjal võidakse tulevikus näiteks otsustada, kas meid hätta jätta või ära päästa.
Ehk Eesti koalitsioonis osalemine peaks olema enesestmõistetav. Meie jalaväerühm teebki siin väga head tööd, aga Iraagis on umbes kümme tuhat jalaväe-rühma. Häda on selles, et Eestil puudub siin igasugune nähtavus poliitilise ja tsiviilpoole peal või isegi keskstaabis. Näiteks tšehhidel on ehk kümmekond tsivilisti eri ministeeriumides ja neid teatakse samavõrd kui poolakaid, kellel on siin diviis.
Viimastel nädalatel on ka rünnakud Eesti sõdurite vastu sagenenud ja viga on saanud kaheksa meest. Kas Eesti peaks nõudma uut ja turvalisemat vastutusala?
Eesti peaks endale nõudma natuke laiemat silmaringi ja sügavamat arusaamist oma rollist maailmas. Ja südametunnistusega ajakirjandust ka.
