Indrek Sarapuu, Maaleht Riigivanem Konstantin Päts (Indrek Taalma) uhkeldab külameeste (Sergei Mestiljainen ja Taavo Salf) ees kullatud naelaga, mille ta sümboolselt liiprisse lööb (ning hiljem salamahti välja tõmbab ja taskusse topib). Ülle Harju, Uma Leht
.
Räpinas Ruusa vanas raudteejaamas esietendus lavastus ühe väikese koha inimestest ja elust 1930ndate Eestis kuni Teise maailmasõja alguseni, mis kõik senise nagu olematuks pühib.
“Olles löönud naela rööpasse, pööras riigivanem (Konstantin Päts) kokkutulnud rahva poole kõnega, tuletades meele tehtud tööd ja lootes selleks abi Eesti kultuuriliseks edenemiseks. Selle järele lõikas riigivanem läbi auvärava ette tõmmatud sini-must-valge paela, millega uus raudtee sai lõplikult avatud.” (Postimees nr 202, 29. juuli 1931.)
Heitlik kevadsuvi ja teed Ruusale ääristavad erkkollased rapsipõllud. Kruusatee käänutab ja tolmab. Ainus, mis sirge, on raudtee võsa vahel.
“Selle nimi persepektiiv, mis kõik rööpad kokku viib,” laulis omal ajal laulik. Ja üks teine riigvanem, Jaan Tõnisson ütles, et “Raudtee, see on meie tulevik!”.
Üsna ülesõidu lähedal võib näha askeldamas imelike konstruktsioonide taustal inimesi. Nad on tulnud siia vabatahtlikult elu edasiviimise soovist. Neid juhendab energiline ja tarmu täis jõuline mees. “Tulge nüüd sealtpoolt ja minge siis sinna! Sina, Konstantin, vaata sealt august!” juhendab ta.
Tegu ei ole ehitajate ega ka mitte riigivanema endaga, vaid harrastusnäitlejate ja nendega liitunud Indrek Taalma (Konstantin Päts) ning lavastaja Meelis Hansinguga, kes parasjagu sätib stseeni külarahva ja riigivanema kohtumisest. Päts tuli täna rongiga otse siia võssa, vabandust, uhkesse, küll aga liivale ehitatud sisekuurorti.
Midagi ei ole allesIstume Meelisega kunagise raudteejaama kõrvalhoone maakivist vundamendil ja ta räägib: “Väga kurb on seda asja siin tegelikult teha. Elu siin Eestimaal ongi nagu liiva peale ehitatud. Kui siin nüüd ringi vaadata, siis viimane asi, mis maha põles, oli seesama maja…
70 aastat tagasi oli selle koha peal võimas kivist jaamahoone. Ma ei usu oma silmi, et see võimalik oli… Ja kui siin võsa vahel ringi jalutada ja nad räägivad, et vot siin oli postkontor ja siin pood ja kool, siis mõtled, et jumal hoidku, siin käis ikka tohutu elu.
Inimesed tahtsid siia midagi rajada. Nad olid siin oma lootuste ja soovidega. Kõigil olid omad unistused ja eesmärk, et midagi edeneks ja elu läheks paremaks. Nad armastasid, nägid vaeva ja ehitasid ikkagi selleks, et see jääks.
Tohutu kurb, et midagi ei ole alles. Kui ruttu meie ajalugu kõik kaob. Need kohutavad muutused Eesti elus. Me ehitame liivale ühe asja, ja tuleb üks tuulepuhang või vihmahoog.
Meie riik – selline võimas tamm, selline kihvt riik –, tuleb maru ja ta viskab lehed maha ning kõik hakkab otsast peale. Ja inimesed on nagu rämps seal maas.
Piisab ainult ühest rahareformist, nagu siin tükis ka, ja jälle algab kõik otsast peale. Meie unistused on kõik liiva jooksnud. Tuleb uus riigikord, valitsuse vahetus, ja jälle on väike inimene see, kes peab kõike otsast peale alustama…
Ega me ei tea, kes meid juhib ja miks kõik niimoodi on, ja sellest meie lavastus räägibki.”
Enamik näitlejaid, kes etendusega seotud, on pärit siitsamast ümbruskonnast. Mõned on küll Põlvast ja mõned Verioralt, aga Põlvamaalt on nad kõik.
Tükk on Jan Rahmanil teadlikult kirjutatud pool-võrukeelsena, ent paljud sõnad olid arusaamatud ka kohalikele, nii et kohati tuli sõnaraamatu abiga tekst suupärasemaks muuta.
Nagu lavastajagi leidis: on ikka hea küll, et Aavik ja need teised ühise eesti keele lõid, et ikka omavahel kõigest aru saada. “Muidu siin rääkis iga küla oma keelt,” lausub lavastaja heatahtlikult.
“Minu sattumine siia oli puhtalt Rahmani idee, kes leidis, et võiksin siin Pätsu mängida,” ütleb ainukesena trupist igapäevaselt näitlejatööd tegev Pärnu Endla näitleja Indrek Taalma.
“Ja miks ka mitte – olen ju siinkandis näiteks “Taarkas” mänginud ning see andis mulle väga meeldiva kogemuse Võru- ja Setumaal tööd teha. See keel ja kultuur… Kui inimesed selles keeles räägivad, siis tundub see nii ehe ja koostöö ülejäänud trupiga sujub väga hästi,” räägib näitleja.
“Eks Pätsu roll … ole selline moonutatud ajalugu. Ma võtan seda ikkagi kui rolli ja võtan tõsiselt. Siin on paar sellist koomilist võtit ka mõnda stseeni sisse pandud, aga kõik ikkagi üldinimlikult,” muheleb Taalma.
Ettevõtlikud taustajõud
“See on siin vana raudteejaama ase. Sõjaajal pommitati ta maatasa,” räägib lavastuse kunstnik Kerttu Murumets, kes ka ise Ruusalt pärit, aga elab ja töötab Tartus.
“See oli omal ajal sama suur nagu Verioras või Põlvas. Kogu kujundus sümboliseerib jaama ehitust. Isegi viimase raudteeliipri löömine on lavastajal sätitud liivakasti,” teatab ta.
Kerttu viib ajakirjaniku endise postimaja ja raamatukogu juurde, millest veel varemetes tondilossid endisaegset hiilgust meenutavad. Tema jutus kõlab hasart see kunagi veel toimima saada.
“Keegi võiks tulla ja need varemed ära osta. Asuvad nad ju riigimaal,” ütleb ta.
Kerttu on ka usinalt Facebooki lehte pidanud ning dokumenteerinud lasvastuse kulgu, samuti riputanud sinna ohtralt üles ajastut illustreerivat lisamaterjali. Tema initsiatiivil on ka Tartu–Koidula rongis ühest vagunist saanud näituseruum, mida sõitjad rongisõidu ajal kaeda saavad.
Kogu lavastusprojekti taga seisab omakandi rahvas eesotsas Ruusa rahvamaja juhataja Marge Trumsiga, kel on olnud kogemusi etenduste korraldamisega Räpinas ja Leevakul ning seetõttu julges ta piirkonnale tähelepanu tõmbamiseks võtta ette sellegi tüki.
“Ka meie paikkonna ajalugu on meenutamist väärt,” ütleb ta.
Kui Jan Rahman nõusse saadi, kohtuti ka lavastajaga. “Eks see on keeruline tegevus. Hästi palju on neid otsi, mis vaja kokku sõlmida, et asjast suur tervik saaks. Kui teksti saamine on üks asi, siis lavastamine on suur loominguline protsess, kus tuleb see kirjutatu elama panna ja probeemid jooksvalt lahendada,” ütleb Trums.
“Kui koos lavastajaga esimest korda teksti lugesime, siis tõdesime ühiselt, et ajalugu kordub – nagu ka eelmise sajandi algul, ei ole kõiki unistusi võimalik täita. Tükis on sees üsna mitu sõnumit. Loodan, et igaüks, kes vaatama tuleb, leiab selle üles.”
Ka lavastaja sõnul on paralleele tänapäevaga palju – on rohkesti ideid ja üks projekt kihutab teist taga. Maainimene vaatab seda justkui pealt. Aga nagu ta soovitab: kuulake kohalikke ja ärge ajage inimesi segadusse – meil siin on vaja armastada ja tööd teha, ja teha seda nii, et see poleks ehitatud pelgalt liivale, mille tuulehoog kokku uhub.
VAATAMISMULJE“Kuurort Ruusa”
- Esietendus 22. juunil 2012 Põlvamaal Räpina vallas Ruusa vanas raudteejaamas.
- Autor Jan Rahman.
- Lavastaja Meelis Hansing.
- 1930. aastate alguse Ruusa küla ja mõis vanal Võrumaal Räpina kihelkonnas. Külaelu on raputanud majanduskriis, kuid äkki kõik muutub – valmis saab Tartu–Petseri raudtee,
ja mõisa ning jaama
ümbruse ostab ära Eesti rikkaim perekond – Puhk. Seda idülli jälgitakse Teise maailmasõja tumedamate tormideni.
