(Katkend reisikirjast)
Fataalane lõpp, rist peal
Advig Kiris meenutas, et 1969. a. elas siin veel tema tädi, kes praktiliselt vene keelt ei osanud, võis aga suhelda hiina ja korea keeles. 1989. a. oli Liivikülas veel kümmekond inimest, kes eesti keelt rääkisid. Nüüd siis ainult kolm. Isegi muuseum võib oma otsa leida.
Uute, korealasest omanike jaoks on see ju üks veidrus. Eestlased on ju nende jaoks okupandid, kes hõivasid hiinlaste ja korealaste iidse maa ja mere. Milleks neid au sees pidada? Milleks neile, tsaarivalitsuse tööriistadele kallist ruumi ja pinda kulutada?
Upitan seljakoti selga ja hakkan minema. Soe suveõhtu, sääsed tantsivad pulmatantsu, rohelus lummab. Rada suvilate tagaaedade vahel tõuseb ja langeb. Kui ma kõrgemale jõuan, terendavad nii kaugele, kui silm vaatama ulatab, sinakad, munajad kühmud, need on metsased sopkad.
Mis suvilad! Harilikud laudadest ja vineerist kokku klopsitud osmikud, mille aedades kasvatatakse hambaalust.
Nüüd on vili lõigatud, kehakinnitus kodus, aedades ei ainsatki hingelist, täielik tühjus nagu pärast neutronpommilööki, mil pidid majad püsti ja varandus alles jääma, ainult inimesed maailmast hävima.
Kraaksub vares, mulle täiesti tuttav lind, kuigi ornitoloogias ei ole ma eriti kodus. Ikkagi on meeletult pikk maa minna, kuigi kõnnin ju lühemat teed.
Äkki tehti mulle meelega vale plaan, et spiooni eksitada? Jäta oma kahtlustused! Mis see spionomaaniast parem on, kui sa arvad kogu aeg, et sind spiooniks peetakse?
Kuidas võib aga kalmistu olla külast üldse nõnda kaugel? Kui kaua matuserongid liikusid? Kes kirste kandis? Isegi hobuste ja vankri järel annab vantsida.
Alles järgmine päev saan teada, et ma lähen uuele kabelimäele, vana pühitsetud muld on Bolshoi Kameni (suure kivi – toim) marssimisplatsiks tehtud.
Mulle näib, et õhkki seisab. On pisut kõhe, tundub, et olen ainus inimene suurel tükil maamunast.
Viimaks ometi! Juba enne sissekäiguväravat hiilgab päikeses sibulkupliga, monumentaalne katusmausoleum, sammastel varju all mustast marmorist aukartustäratavalt kolakad hauasambad mehele ja naisele, kohe näha, et tegemist on uusrikastega.
Mõnel inimesel lihtsalt on soov igal pool silma paista, tema kohe peab olema pidevalt pildil. Kui ta on elus, siis annab ta intervjuusid, maksab kõvasti, et kõmuajakirjade kaanele pääseda. Kui tal ei valuta enam ükski hammas, siis...
Meie külakalmistutel on sellises silmapaistvas kohas baltisakslastest mõisnike kalmud või siis nüüd taastatud Vabadussõja ausambad. Siia on leinajad toonud terve kuhja värskeid lõikelilli, need lebavad mustal kivikääpal. Nõretavalt südamlikud epitaafid kinnitavad igavest armastust – oo – naine on mehest oma paarkümmend aastat noorem. Ja mõlemad viis vikatimees ära ühel ja samal päevad.
Mis siis juhtus? Uppusid? Auto- või lennuõnnetus? Või kustutas eluküünla konkurent-maffia? Mida ei tea, seda ei tea. Astun läbi värava, olen kohal.
Hämar surnuaed sopkanõlval on metsa täis kasvanud, lehtpuud vohavad tihedalt nagu hundipadrikus, igale hauale ei pääse niisama ligigi, peab puutüvede vahelt end läbi pressima. Tavaliselt sinaka metallpiirdeaiaga ümbritsetud perekondade kalmuplatsidki on üksteises kinni, otsekui pead-jalad sõlmes. Pole õigeid teid ega radu, pressi end edasi nagu dzhunglis.
(Järgneb)
Liiviküla, eesti asundus Vaikse ookeani ääres (2) (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ja nagu näha kestab see segaduste aeg siiamaani Eestis,miks?????nii õudselt verine oli see õnnetu aeg,kust vennad tapsid üksteist ikka selle leiva pärast ja loomulikult lastekarja pärast,kes tahtsid süüa ja siiamaani on EESTIMAAL need lapsed terroriseerimas,kuid ikka ei saa aru,miks meie pere sinna puutub,ei olnud palju lapsi ega vara,isa ei ahnitsenud ja ema samuti,oleme eluaeg olnud tagasihoidlikud,ei vaja hiilata ega pidusi pidada ja ikka terror käib meie pihta,nagu ma aru saan on kõige julmemad ikka koputajate järglased ja neid on palju ja vajavad ikka rohkem,sest lapsi palju isad joodikud ja nii see elu neil kestab pidudega ja joomistega siiamaani,muud huvi ei ole,ei ole arenenud ja nii siis meie kannatame,kuid miks???ei taha,kõige hullemad on muidugi need kes said kinke ja need juba ei taha tagastada midagi,ja need ongi terroristid ja meie ei saa elada terroristidega,kuid nad on juba nii julmad,et kõik kardavad ja nii jääbki terror eestis ja tapmine ka,sest nad tapavad ikka edasi ja mina tahan ära minna ja elagu edasi omal maal,kuid mis asja on ...ONLINE...mis terror see on,kas kõik kaug-idast?
minu vanaema on ka sinna maetud ja mina sinna minna ei saa,sest terroristid mulle selleks ei anna aega,kuid ikkagi miks just minu isa peale peetakse klapperjahti?????vist mitte kunagi ei saa teada,miks isa pidi põgenema 1929.a. Vladivostokist!!!!sest selleks puudus igasugune põhjus,sest ta ei kuulunud Primoskaja kaluriartelli ja kes teda selleks põgenemiseks rääkis auku pähe,see pidi üks varas olema,kes ka kadus teisele poole ja kes see siis oli,kas tema oligi see varas?????ja kogu lugu aeti minu isa süüdi,hiinas olime ju näljas,nii kaua kui sõber andis oma koha isale ja kes oli see juuditar kes meid pidevalt aitas ja minu venna ristiemaks sai,tal oli palju raha nii Vladivostokis kui Hiinas ka,tema ungarlane insener mees sai kohe endale mänguasjade vabriku Shanghais,kust meie siis saime kingituseks palju mänguasju,kuid meie ei olnud mängijad,meie olime rohkem liiklejad ja õues mängijad,sporti,palli ja hiljem kust sai meie aadressi Tallinnas ja kirjutas meile ja ema vastas,sest minu ema töötas tema juures kui oli 16.a.,kuid ema vastust ei saanud,kuhu kadus????ei tea
Arvamus
TRENDING
