(Katkend reisikirjast)

Eestlaste viimsed puhkepaigad


Kohe pärast väravat on vasakul Zinaida Kesteri kääbas, sambafotol pisike plika, valge tutt peas. Tirtsu on muld pärinud viieselt. Üks neist vahvatest memmedest, kellega paar tundi tagasi sai juteldud, oli ka Kester. Kindlasti sugulased, ehk koguni vere poolest.

Võtangi ette eesti nimedega hauatulpade pildistamise.

Pisikese tüdruku kõrval paiknevad Gams, Karl Petrovitsh 1895–1947, Gams, Liizi Gustavna 1900– 1958. Naisel nime juures õigeusurist, mehel meri ja kajakad. Mida viimased sümbolid tähendavad? Et kaluri neelas ookean? Ja huvitav, kus naine sündis, kas Eestis või juba siin?

Mees võis neljase marakratina kaasa lüüa reisil ümber poole maailma – Hiiumaa-Tallinn-Odessa-Suessi kanal-India ookean-Vaikne ookean-Vladivostok – paik, mis hiljem sai nimeks Lifljandia. Kuidas ta pikal sõidul paigal püsis?

Edasi tulevad Luik, Maria Petrovna 1913–1980, Luik, Arold Petrovitsh 1911 –1988, mees on ligi 8 aastat elanud naisest kauem, mõlemale oli aega antud soliidselt. Siin on kalmuaia sees sinakas, vihmaleotatud laud kehakinnitamiseks, pingid istumiseks. On iidne vene (ja mitte üksnes vene) komme süüa hauaasemel, pakkuda lahkunutelegi seltsi ja kehakinnitust. Mine sa seda hauatagust elu tea, ehk pole sealgi pudrumägesid ja piimajõgesid! Kindlasti on tegemist paganliku tavaga, mille ees õigeusk silma kinni pigistanud.

Luige-perekonda on veelgi, Aroldi pojad German ja Pjotr puhkavad siin. Mõlemad on sündinud sõja ajal. Noorema põlvkonna iga on olnud lühem.

Jälle Kester, sedapuhku noorepoolne mees, talle on haua kivist asemele pandud pakk sigarette. Oli ta kirglik suitsetaja? Todor, Sadi Valerovna, kas tema võis olla eestlanna? Või oli eestlasega abielus besaraablanna? Siis ei tehtud moldaavlaste, rumeenlaste, gagauuside, hutsuulide, mustlaste ja lääne-väikevenelaste (täna eristame neist omakorda ukrainlasi ja valgevenelasi)vahel vahet. Siin kääpal nutab kurbuses maani kummardunud kuldmarmorne emakuju, kahetseb noore, 20-se Sadi surma. Kõrval Todor, Sergei Mihkelovitshi kalm. Noorpaar on igavikuriiki kolinud ühel ja samal päeval, 18. veebruaril 1990.

Miks inimesed nii varakult ära kutsutakse? Meenub, et Vene Föderatsiooni kodaniku keskmine eluiga ületab napilt 60 aastat. Siinsamas piirdeaia sees puhkavad teised Todorid, selgete eesti nimedega, nemad on olnud noorte vanaemad-vanaisad, vanaonud-vanatädid. Paistab, et Sergei Mihkelevitshi isa Mihkel on elus, tema kalmu pole näha. Ja ema samuti. Käivad nemad siin kääpalaual leinamas, ülekohtuselt vara lahkunuid kostitamas, viimset puhkepaika korrastamas?
Kas hauafotol kapteni vormimütsiga Lõsak, Grigori Petrovitsh võib olla meie rahvuskaaslane? Uidid on seda kindlasti, see on puhas Hiiu nimi. Jälle Gamsid, sedapuhku suur plats, siia on maetud kuus inimest.

Kiive perekonna rahula, taas peielauaga ja pinkidega. Vanaema, vanaisa, ema, isa ja pojad, kõik puhaste eesti nimedega. Kuus Jurmanit, jällegi terve suguvõsa. See perekonnanimi oli juba raiutud obeliskile küla keskel. Sova, Vladimir Sergejevitsh 1977–1992, mulla all on teismeline. Veelkordselt Jurmanid, uuesti terve pere omaette kalmuaia sees. Kõrval taas Jurmanid, ent obeliskile raiutud siin laevaehituse loonud Josif Matvejevitshi ma ei leia. Võibolla on kahe silma vahele jäänud?

Järjekordselt Kesterid, siis 11-selt läinud Todor, Sergei hauasanbal on ankur. Kas poiss uppus? On ta merepõhjas?

Alfred Kron peaks olema muusumi looja ja esimene direktor. Tema on ise elanud üle 70, kuid tema poeg on silmad sulgenud noorelt. Mis õudne needus see on, et inimesed lahkuvad, verisuled veel seljas? Tikk, Verdinant Gugovitsh, kelle kõrval ilmselt vend Tikk, Heinard Gugovitsh ja ema Tikk, Loviza. Siis veel Linda Vaske, Albert Kerson ja mitmed, kes kannavad perekonnanime Mjagi. Samas on palju Piheleid, Salme Maribu jt. Kas mõni järelehüüde sõna on eesti keeles? Minu pilk ladina tähti ei leia, kuid lindid on keerdus, mina neid kohendada ei söanda, äkki ongi?

Gams, Voldemar Karlovitsh 1920–2007 on fotol kaptenimütsiga. Tema on ju seesama mees, kes endale pruuti käis kosimas Eestis! Tõi Tallinnast, Kadriorust, loomaaia lähedalt siia Vaikse ookaeni äärde tagasi ühe meie tänase vestluskaaslase Emilie, kellest sai samuti Gams. Kalm on hoolitsetud, teadagi, kes seda teeb.

Nimed korduvad – jälle Luiged, Mjagid, Gamsid ja Pihelid.

Gilverid on uued nimed, neid ei hakanud silma muuseumiski. Nimed korduvad, kõiki ei jõua pildistada, kõiki ei jõua kirjutada. Kuid Gansleppa (Hanslepp?) ei ole. Küla peatänav on tema-nimeline, obeliskil on tema pronkspea, kuid siia kalmistule pole jõudnud ei teda ega tema omakseid.

Kas nad on maetud sinna, kuhu neid küüditati? Kuhugi Kasahstani kanti? Hiina ja korea nimesidki peaaegu ei leidnud, ju puhkavad idamehedki mujal. Hinnanguliselt on umbes kolmandik-neljandik sängitatutest eesti perekonnanimedega. Ja surmkindlalt on paljude puhtvene nimede taga eesti veri.

Seda uuel kalmistul. Kui palju oli eesti nimedega hauaplaate vanal kabelimäel, mis paraadide väljaku alla jäi, ei suuda oletadagi. Äkki enam-vähem kõik?

Kalmistu väljanägemisel väljendub idenditeet sama ehtsalt kui keeles. Oled see, mis keelt sa räägid, oled see, kuidas sind mullarüppe sängitatakse, oled see, milline on su pärismaa ilme.

Antagu andeks, siinne kalmuaed on läbi ja lõhki venelik. Värvidest domineerib potisinine, seda karva on söögilauad ja perede kalmuplatside piirdeaiad, koloriidinüansse lisab ainult luitumise eri aste, nõnda võib näha säravsinist kuni välihallini. Kes siis kabelimäe nii umbe kasvada laseb, suisa tihnikuks? Jah, üldilmele võib ette heita lohakust ja hoolimatust, kuid üksikkalmud ja pereplatsid on korras, mustast marmorist hauatulbad hingehinnas, hästi ei sobigi niisugune rikkus ripa-rapa kabelimäele. Levinud eelarvamus peab vene rahvast kollektivistlikuks, kas siin märkame hoopiski individualismi? Või lihtsalt organiseerimisraskusi, ühistööst pole midagi välja tulnud? Ja miks on meiegi suguvendade hauaplatsid veneliku väljanägemisega? Üks põhjus on surmkindlalt selles, et ristiliiva all puhkavad eestlased olid õigeusklikud, vähemalt õigeusu põhjaga. Nemad või nende vanemad või vanavanemad olid juba Hiiumaal hüljanud luterluse, kuna usuvahetus tõotas paremaid tingimusi.

Olen vist juba öelnud, et tsaariajal oli õigeusk sama, mis Nõukogude Liidus partei. Kui sa midagi saada tahtsid, pidid demonstreerima, et sa arvestad kujunenud mängureegleid, oled juhitav, ei torma omapäi ahnitsema, oled valmis saaki teistegagi jagama.

Teine põhjus seisnes ilmselt selles, et ei sobinud iseäratseda. Kuidas sa kujundad eestiliku haua, millisesse on sängitatud su esivanemad Hiiumaalt, kui ümberringi on teistsugused? Vahepeal oli emakeelegi pruukimine kuritegu, ehk on targem, kui kääpadki saavad venepärased? Et kunagi pahandust ei tuleks, näe, vana õnnistatud muld hävitati täielikult, sellest tehti Bolshoi Kameni paraadide väljak.

Ausõna, seal võiks mõni elavam surnu kellelgi marssijal kannast kinni napsata, kuule, kas sa tead, et haua peal ei trambita, ajad inimesed üles!

Arvamus

TRENDING