Peale väikest pausi on Marlene Dietrichi ja Zarah Leanderi igihaljad laulud aastatest 1930-40 lavadele naasmas. Nende hulka kuulub ka kõigile hästi tuntud „Lili Marleen“.
II maailmasõja keerises oli see populaarseim laul, millest olid vaimustatud sakslased, britid, ameeriklased, prantslased, itaallased ja isegi venelased. Kuid juba enne seda, kui see lihtsa teksti ja liigutava meloodiaga laul sai 1941. a Belgradi sõduriteraadio tunnusmeloodiaks, oli tal selja taga liigutav ajalugu.
Nüüd oli muusikahuvilistel võimalus Pärnus kuulata saksa igihaljaid shlaagereid Saksamaal õppinud ja seal praegu elava metsosoprani Triin Marani esituses. Lauljannat saatis klaveril Kadri-Ann Sumera.
1920-ndatel aastatel juugendstiilis ehitatud hotell Victoria Grand Café oli kui loodud nende vanade, emotsionaalsete laulude esitamiseks. Hotelli tegevdirektor Riina Rand kinnitas, et nende maja soovib tulevikuski korraldada intiimseid kontserte. Seega tasub Pärnusse reisijatel jälgida hotelli kodulehekülge www.victoriahotel.ee
Kas Lilly Marlé oli Lili Marleen?
Luuletuse „Lili Marleen“ on kirjutanud sakslane Hans Leip, kes mobiliseeriti 1915. a. I maailmasõtta. Noormees oli armunud Lilly Freudi – kuulsa psühhoanalüütiku Sigmund Freudi sugulasse. Kui aga Leip kaks aastat hiljem haavatuna sealt naases, oli Lilly abiellunud teatrijuhi Arnold Marléga. Perekond Freud rääkis alati suure uhkusega, et nende Lilly oli inspireerinud Leipi kirjutama „Lili Marleeni“. Autoril endal oli selle kohta teine versioon: ta olevat enne sõda tundnud kahte neiut – nii Lilit kui Marleeni.
Pärast sõda tegutses Hans Leip graafikuna ja kirjutas ka lühilugusid. 1925 tuli kirjanduslik läbimurre piraatide romaaniga „Godekes Knecht“ (Godekese sulane). Ka hiljem jäi Hans Leipi teoste peateemaks meri. Natsionaalsotsialistide suhtes oli autor kriitiline. Ta elas hiljem Shveitsis, kus suri 1983. a.
Natside lemmik Norbert Schultze
Kõnealuse laulu meloodia komponeeris Norbert Schultze.
Kuigi „Lili Marleen“ tõi temalegi kaasa maailmatuntuse, on vähem teada tõsiasi, et ta komponeeris ka natsidele mitmeid propaganda- ja sõdurilaule, nt. Joseph Goebbelsile kirjutatud laul „Von Finnland bis zum Schwarzen Meer“ (Soomest kuni Musta mereni), mille refräänis seisab: „Führer, befiel, wir folgen Dir!“ (Füürer, anna käsk ja me järgneme sulle).
Schultze astus NSDAP-sse juba 1940, soovides sel viisil vältida rindele minekut. Tänutäheks kirjutas ta muusika Veit Harlansi propagandafilmile „Kolberg“, milles kutsuti sakslasi üles mitte alla andma.
Peale sõda määratlesid liitlased helilooja „rezhiimi kaasajooksikuks“, kuid ta töötas Liitvabariigis ka peale sõda edukalt nii helilooja kui teatrikirjanikuna. Ta suri 2002 Bad Tölzis 91-aastasena.
Joseph Goebbelsi vaenlane Lili Marleen
Kuigi Norbert Schultze nautis natside soosingut, polnud viimased sugugi vaimustatud shlaagri tekstist. Goebbels nimetas „Lili Marleeni“ lauluks, „millel on laibalõhn juures“. Peale sakslaste kaotust 1942/43. a. talvel Stalingradis keelati shlaagri esitamine ära. Kuid selle võidukäiku polnud enam võimalik peatada, sest see oli juba tõlgitud mitmetesse keeltesse. Rindel võitlevatele eri rahvustest sõjameestele kajastas „Lili Marleen“ igatsust kodumaa ja kallimate järele. II maailmasõja ajal ja ka selle järel interpreteerisid seda laulu mitmed muusikalegendid nagu Marlene Dietrich, Bing Crosby ja Freddy Quinn. Alati jäi see laul aga seotuks sõja ja lahkumisvaluga.
Isegi Rainer Werner Fassbinderit köitis lugu müstilisest Lilist. 1980 kirjutas ta Lale Anderseni mälestuste „Der Himmel hat viele Farben – Leben mit einem Lied“ (Taeval on mitmeid värve – Minu elu ühe lauluga) põhjal stsenaariumi oma filmile „Lili Marleen“, milles mängis peaosa Hanna Schygulla.
Lale Andersen ja „Lili Marleen“
Saksa lauljanna Lieselotte Brunnenbergi tuntus põhineb ainsal shlaagril. Tema karjäär algas 1930. aastatel kunstnikunimega Lale Andersen. 1939 plaadistatud „Lili Marleeniga“ saavutas ta maailmakuulsuse. Hiljem sattus lauljatar natsionaalsotsialistide ebasoosingusse, talle heideti ette kontakte juudi emigrantidega Shveitsis. Siis üritas ta väidetavalt hirmust vahistamise ees ennast tappa. Lauljanna oli veel koomas, kui BBC teatas: „Lale Andersen tegi enesetapu, kuna propagandaminister Goebbels soovis teda saata kontsentratsioonilaagrisse.“ See valeteade päästis aga interpreedi elu, sest Hitleri propagandaminister lükkas teate tagasi, süüdistades BBC-d valetamises. Sellest hoolimata keelati Andersenil kõnealuse laulu esitamine. Peale sõda ei soovinud Liitvabariigis keegi Lale Anderseni kuulda. Kuid oma shansoonide ja meremeeste lauludega oli ta välismaal vägagi populaarne. Alles 1959. a. õnnestus tal teha Saksamaal edukas comeback.
Kolm aastat hiljem esindas ta (vähem edukalt) Saksamaad Cannes’is Eurovision Song Contest’il. Lauljatar, keda elu lõpuni seostati üheainsa lauluga, „Lili Marleen”, suri 1972. a. Viinis.
Lili Marleeni lugu – Triin Maran esitas Pärnus saksa shlaagreid
Kultuur
TRENDING
