Andres Ideon Torontos
Linnageograafina Torontos olles on tore see, et auditooriumist välja astudes satun kohe linnaruumi, millest hetk tagasi loengus juttu oli. See linn ongi suurepärane õppevahend saamaks aru, mis kaasaegsetes linnades toimub. Niisamuti on võimalik siin kogetu kaudu mõista, mis toimub koduses Tallinnas või Tartus. Mida suurem on linn, seda selgemini tulevad protsessid esile. Huvitav on näiteks tööstuse väljakolimine kesklinnast, mis jätab otse linna südamesse maad ja hooned, millega tuleb midagi ette võtta. Nii kerkivadki endistele tööstusaladele sihvakad tornelamud, vanadest laohoonetest tehakse moodsad ateljee-korterid või peened butiigid ja näitusegaleriid. Nii nagu Kingi-Spadina kandis, toimuvad sarnased protsessid ka Tallinnas Rottermani kvartalis. Sadamast on ammu juba lahkunud kaubalaevad ning vedurid-vagunid ja asemele luuakse kultuurikeskused, elamud ja rannapromenaadid. Nagu Torontos ja igas teises enesest lugupidavas mere- või järvelinnas, on see kõik toimumas ka Tallinnas, kus lahelt vanalinna poole vaadates ei näe enam pea ühtki koogutavat kaubakraanat ega kivisöe hunnikut.
Veel pakub mulle suurt huvi loengutes tutvustatud kesklinna vanade linnaosade muutumise protsess, kus räämas ja laokil sajandi-pooleteise vanustesse hoonetesse asub elama rikkam rahvas, endised eeslinlased. Toimub linnaosa renoveerimine ja taaselustamine ehk gentrifikatsioon (pole kahjuks paremat sõna eesti keeles veel leitud). Majad tehakse korda, aiad kujundatakse ümber professionaalsete maastikuarhitektide poolt, peatänava pisipoodide asemel avatakse moodsad kohvikud, restoranid ja riidepoed. Linnaosa on päästetud füüsilisest mandumisest, kuid samas on sunnitud lahkuma ka endised elanikud, on need siis madalapalgalised töölised ja teenindajad või immigrandid. Ja eks niisamuti on juhtunud Kadrioru ja teiste kesklinnalähedaste puitmajade piirkondadega Tallinnas. Kui Torontos vähemalt tehakse murelik nägu endiste elanike saatuse osas, siis Eesti ultra-liberaalse ühiskonnakorra tingimustes on igaühe oma asi, kuhu ja kuidas ta uue elukoha saab.
Olles küll pärit eestlaste jaoks hirmsuurest Tallinnast, olen ma viimasel ajal olnud vaikse ülikoolilinna Tartu kodanik, nii et tulek metropoli nagu seda on Toronto, avaldas mulle kahtlemata muljet. Esimestel päevadel ülikoolilinnakus kõndides ning nähes seda kirjut rahvamassi mõtlesin, et midagi sellist pole ma varem kunagi kogenud. Natuke oli hirmutav ka. Kuid mõne aja pärast asusin huviga inimestele näkku puurima, et proovida arvata, kust nad pärit on. Huvitav mäng, mida Eestis juba mängida ei saa! Torontos on erinevad rahvusrühmad suutnud linna oma näo järgi kujundada. Kohati on see võtnud Hiinalinna kombel demonstratiivselt kiiskava, vilkuva kuju, teisalt jälle tagasihoidliku, kuid ilmeksimatult äratuntava itaaliapärase tänava vormi. Eks peagi koidab aeg ka Tallinnas, meeldib see siis inimestele või mitte, kus sõbralikult kooseksisteeriva kakskeelse kogukonna asemel on neid rahvusrühmi viis-kuus või enamgi. Siis saame näha, kuidas nemad Tallinna linnaruumi muutma hakkavad.
Olen kõndinud Toronto kesklinna läbi risti ja põiki, päeval ja hilisõhtul ning proovinud alati linna lugeda ja seda mõista ning kogetut oma mällu talletada. Nii ongi mul veel üks kesklinn peas ning kasutades oma kogetud ning õpitud teadmisi Torontost, saan ehk paremini aru sellest, mis toimub linnades Eestis ja mujalgi. Tänan neid, kes on mulle seda suurepärast aega võimaldanud!
Andres Ideon,
Tartu ülikooli geograafia magistrand
