Eestil puudub võimalus juhtida inimmasse ainult insenerihariduse poole
Hiinlaste individuaalne saavutusvajadus ujutab uue tööjõuga üle iga turumajandusele avaneva niši. Vajadusel end ohverdades – näiteks sõlmitakse välisteenistuse karjääri võimaldavasse kõrgkooli õppima asudes plastilise kirurgiga aastaid kestev jalgade pikendamise operatsiooni leping, et küündida tulevikus diplomeerituna Hiina välisministeeriumi kehtestatud töötajate minimaalpikkuseni.
Meestel on see 171 ja naistel 161 cm.
Augustis möödub viis aastat seltsimees Zemini juhitud Hiina Rahvavabariigi keskvalitsuse teaduse, tehnoloogia ja hariduse foorumist. Nüüdseks pöördeliseks nimetatud foorumi järel suurendati vastuvõttu ülikoolidesse üle 40 protsendi, muudeti õppekavu, kujundati ümber ülikoolide rahastamine ja sunniti riigile kuuluvaid panku õppelaene andma.
Tulemus? Tänavu diplomeeris Hiina rohkem insenere kui USA ja Euroopa Liit kokku. Hiina ekspordib praegu kolm korda rohkem insener- ja elektroonikatööstuse toodangut kui neli aastat tagasi, mahult rohkem kui USA ja Saksamaa kokku. Tegu on tehnoloogiamaailma uue superriigiga, kes on liikunud sammhaaval odava allhanke pakkujast kohalikel oskustel ja teadmistel baseeruva maailmamajanduse juhtriigi poole. Hiinas kehtestatud doktriinid mõjuvad meile kummastavalt, hullemgi veel – need on tulemuslikud.
Kogu see Hiina ime ei puudutaks meid, kui hulk Eesti visioone poleks samuti seotud kõrgtehnoloogia kohaldaja ning tehnoloogia tarbijast eksportija kategooriasse siirdumisega. Meie teadus- ja arendustegevust samasuguste ambitsioonidega muutma on plaanitud ka riigikogus heaks kiidetud “Teadmistepõhine Eesti”.
Väikeriigi eelisteks peetakse struktuursete reformide teostamise kiirust ja ulatust ning Eestil on muutumisjulgust ja muutuste juhtimise kogemust. Struktuursed reformid õnnestuvad aga vaid siis, kui struktuure tõesti muuta soovitakse ja struktuurid ka adekvaatse sisuga täidetakse. Meie viimasest kümnendist meenuvad haridusmaastikul vaid kaks pikaajalise mõjuga muutust – kõikidesse koolidesse internet ning ülikoolide ja teadusasutuste integratsioon.
Oma arengus oleme jõudnud punkti, kus kõik haridustasemed on osa turumajandusest, lastesõimest ülikoolini. Kinnistumas on “Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti” stsenaarium. Selle tugevaks küljeks on paindlikkus ja kiire reageerimisvõime, puudusteks aga see, et haridus ei kujune kihistumist pehmendavaks, vaid võimendavaks teguriks.
Turuharidusega tuleb kohaneda
Realistlikke võimalusi turuhariduse stsenaariumi muutmiseks on Eestis liialt vähe, seega on inimestel ilmselt mõistlik end sellega kohandada ning vanemate ja õpilaste, samuti koolijuhtide käitumine kinnitab, et seda juba tehakse. Eesliidet “eliit” saab lisada nii lasteaiale, põhikoolile kui ka gümnaasiumile.
Esitatud avalduste arv näitab sotsiaal-humanitaarkallakuga erialade populaarsuse kasvu, insener-tehniliste erialade nõudlus kahaneb. Viimasel kolmel aastal on suuremate ülikoolide infotehnoloogia erialadele esitatud avalduste arv kahanenud keskmisel 20 protsenti aastas, samas on sotsiaalvaldkonna avalduste arv kasvanud 25 protsenti aastas.
Tänavu hoo sisse saanud lävendipõhine vastuvõtt on kõva pähkel riigitellimuse planeerijatele, kes lähtuvad tööturu vajaduste prognoosist ega ole huvitatud mingi eriala spetsialistide ületootmisest. Lisaks muidugi risk ülikoolile ja sisseastujale, kui tulevasi diplomeeritud spetsialiste on mingis valdkonnas rohkem kui tööturul nõudlust ning ülerahvastus koolis tekitab kahtlusi hariduse kvaliteedis.
Üha suuremal osal inimestest on taskus ka kõrgharidust kinnitav diplom, kuid neil tuleb enesele rakendus leida teistel erialadel või teises riigis. Avatud ja demokraatlikus ühiskonnas puudub Hiina võimalus juhtida inimmasse keskkomitee korraldusel insenerihariduse ja sealtkaudu tehnoloogia arendamise, tehnoloogia ekspordi, kõrgema produktiivsuse ja majandusliku heaolu kasvu poole. Pole hullu, kui me ei saa rikkaks rahalt – siis kindlasti vaimult.
LINNAR VIIK: Hiina ime Eestis ei õnnestu EPLO
Arvamus
TRENDING
