Aasias ja Saksamaal on linnugrippi surnud ka kasse. Neile meeldib teatavasti
väga linnuliha.
Foto: Üllas Linder
väga linnuliha.
Foto: Üllas Linder
Hirmul on suured silmad. Nendega ei näe kindlasti täpsemalt, vaid pilt muutub hägusemaks ja kohutavamaks.
Linnugripp on jõudnud Euroopasse
Linnugripp on pärit Kagu-Aasiast. Sealt on see hämmastavalt kiiresti jõudnud Euroopasse. Eestis ei ole ühtegi linnugripi juhtumit veel avastatud, kuigi surnud linde on uurimisele saadetud. Teatavasti sureb kogu aeg linde ka loomulikku surma.
Inimesed nakatuvad linnugrippi ainult haigete lindudega väga lähedalt kokku puutudes. Kogu maailmas on inimestel registreeritud 173 linnugripi juhtumit ja sellesse haigusse on surnud 92 inimest. Euroopa Liidu territooriumil ei ole avastatud ühtegi linnugrippi nakatunud inimest.
Linnugrippi surnud inimeste arv on tühine paljude teiste nakkushaiguste ohvritega võrreldes – võiks nimetada aidsi, tuberkuloosi, rõugeid, difteeriat ja laste nakkushaigusi. Nimekiri saaks üsna pikk.
Linnugripipandeemia on väljamõeldis
Niisugune jutt ei mõju neile, kes oma elu pärast värisevad. Linnugripi tekitaja võivat muteeruda inimeselt inimesele nakkavaks viiruseks ja siis võivat tekkida pandeemia (eriti suur epideemia). See võivat põhjustada kuni 7,4 miljoni inimese surma. Et niisugune viirus tekib ja sellele järgneb pandeemia, on kõik ainult oletused. Ei ole veel viirust ega pandeemiat, on ainult inimeste hirmutamine.
Miks niisugust hirmujuttu levitatakse, selle kohta on mitmeid teooriaid. Paanikast saavad kasu ravimifirmad. Olevat üksainus ravim, mis aitab seni inimesi tapnud linnugripiviiruse vastu. Seda on nüüd ka Eesti riik endale tagavaraks ostnud. Aga pandeemia tekitab ju uus viirus ja sellest ravimist pole siis enam kasu. Igal gripiviirusel on oma ravim ja selle saab välja töötada alles pärast uue viiruse teket.
Linnugripp on suurepärane teema poliitilises võitluses. Hirmunud inimestele läheb väga südamesse, kui räägitakse valitsuse liiga loiust tegutsemisest ähvardava ohu palge ees. Nii tuli Eestil seda ravimitki osta. Paanikast jagusaamise kulud tuleb kanda ja valitsejad tahavad võimule jääda.
Majanduslik kahju on väga suur
Linnugripp on muidugi ohtlik haigus. Tõenäoliselt inimesi tapvat pandeemiat ei teki, aga linde sureb palju. Neid ravida ei saa.
Venemaal Krasnodaris suri ühe ööpäeva jooksul 20.000 ja nädala jooksul üle 100.000 kodulinnu. See on ainult üks näide. Haiguskolletes hävitatakse kõik kodulinnud, et taudile piiri panna. Lisaks kehtestatakse koldest palju suuremale piirkonnale lindude ja nende saaduste müümise keeld. Kui linnuliha ja mune lubataksegi müüa, siis inimesed ei julge neid osta. Linnuliha müük on Itaalias langenud 70%, Kreekas 40–50% ja Prantsusmaal 15%.
See on tohutu majanduslik kahju. Firmad lähevad pankrotti, inimesed jäävad tööta. Niisugust õnnetust ei soovi kellelegi.
Paanika ei tee kunagi head
Loomataude on ikka olnud. Nõukogude ajal olid liiduvabariikide vahel piirid lahti. Valgas võis piiri ületades isegi mitte märgata, et oled sattunud Lätimaale, aga järsku läksid kõik sildid lätikeelseks. Mäletan, et paaril korral tekkis piirile ometi tõkkepuu. Inimeste dokumente ei kontrollitud, kuid autod sõitsid läbi desinfitseerivast ainest, sest kuskil oli puhkenud suu- ja sõrataud.
Kunagi liikus ka üks kuulujutt Venemaal puhkenud sigade katkust, millest olevat lahti saadud ainult sel viisil, et sigalad põletati koos loomadega maha. Seda juttu võidi levitada ka sealiha puuduse põhjendamiseks. Nõukogude Liidus oli tegelikult liha vähe ilma igasuguse katkutagi.
Paanika ei ole kunagi kasulik, isegi siis mitte, kui pandeemia peaks tõesti puhkema. Paanika võtab inimestelt viimase mõistuseraasu ja ei lase normaalselt ohu vastu võidelda.
Eestis on mõndagi ette võetud linnugripi ennetamiseks ja selle võimalike kollete likvideerimiseks. Selleks tehtud plaane ja õppustel omandatud oskusi võib vaja minna ka mõne teise taudi tõrjumiseks tulevikus. Nii ei ole linnugripile kulutatud raha päris tuulde läinud.