Toronto kontsert-aktusel märgiti EV 86. aastapäeva
Kevadiselt soojal päiksepaistelisel 22. veebruari päeval märkis Toronto eestlaskond Vana-Andrese kirikus Eesti Vabariigi 86. aastapäeva Toronto Eesti Seltsi korraldatud kontsert-aktusega. Kui mullu pidi läbi paksu jääkoorikuga värskest lumest läbi pääsema, siis tänavu saatis kirikusse sisenejaid kõrvalt pargist linnulaul. Aktuseletulijaid paistab iga aastaga natuke vähem olevat — või oli tänavu eriti märgata noorema põlvkonna puudumist. 85. EV aastapäeval esinenud koolikoore, nende liikmeid, polnud kahjuks silmata. Siiski, eakamaid rahvuskaaslasi oli arvukalt kogunenud, pühitsemaks vabaduspäeva.

Skm. Enn Kiilaspea juhitud skaut-gaid puhkpilliorkestri helide saatel tõid skaudid ja gaidid lipud kirikusse. Austati asukohamaad Kanada hümni laulmisega. Teadustaja Ellen Valter palus aupeakonsul Laas Leivati käest avasõna. Laas Leivat tervitas kaasmaalasi, kohalikke ja kodumaalt saabunuid, esile tõstes Camp Bordenis õppusel olevaid kaitseväelasi ning külalisi Kaitseministeeriumist. On asju, mida eestlased ei unusta ega võta kergelt, lausus Leivat; asju, mis pole ostetavad ega müüdavad. Neist tähtsaim on vabadus. Selle vabaduse Eesti riiklikul aastapäeval koos pühitsemine aitab siin tähistada seda, kes me oleme, aitab ka suunata, kui kaua me suudame püsida eesti kogukonnana. Kui elu läheb hästi, siis soovime seda ka teistele. Ela hästi, Eesti Vabariik!

EKNi esimees Avo Kittask oma tervituses arvestas sellega, kuidas oleme siin võõrsil tähistanud riiklikke tähtpäevi, elades paralleelset elu asukohamaa argipäevadega, valides lähema pühapäeva. Tugevdaksime kogukonda täpsel kuupäeval aastapäeva märkides, sisendaksime noortele tahet elada eestlastena meie tugevas isamaalikus kantsis võõrsil. Selleks kutsus kõneleja kõiki raekoja ette 24. veebruaril Eesti lipu heiskamisele, et meenutada koos rõõmuga, et Eesti on vaba. Lõpetuseks luges Kittask ette K. A. Hermanni luuletuse „Väikesel isamaal“.

Lembit Avessoni orelisaatel lauldi ühiselt koraali, millele järgnes peapiiskop Udo Petersoo palvus. Palvuse ühendavaks mõtteks oli Kristuse jalutuskäik viigipuude orus — ühel käel elavad, viljakad viigipuud, teisal surnud okstest lõke, mis muutis äsjaelanu tuhaks. Elu ja surma kooskõlas on usk, Kristus ütles, et mina olen viigipuu ja teie olete oksad. Jumala poja sõnades leidub rahvastele tõde ja eetika, lääs on tugevaks tõusnud kristlikele elupõhimõtetele tuginedes, mis kannavad rahvaid ja riike edasi. Kui Eestile võitlesid kõrvuti vabaduse välja isa, poeg ja pojapoeg, siis usuti ka tulevikku. Isegi okupatsiooni ajal elas vabadus hinges edasi, nagu Kristus ütles, „ilma minuta te ei suuda“. Jumal on eestlastele andnud oma maa — hoidkem seda kui kingitust, lõpetas peapiiskop Udo Petersoo.

Langenuid mälestas Lennuväepoiste klubi esimees Guido Toming, andes ülevaate sellest, kuidas Vabadussõjas ja II maailmasõjas paljud meie rahva parimad pojad andsid oma ülima, vabaduse hinnaks olid inimelud. Eesti eest võidelnute soov oli ja on elada vabalt. Langenud vabadusvõitlejate mälestuseks laulis Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel Enn Võrgu „Uinuge, langenud kotkad“.

Ellen Valter tutvustas aktusekõnelejat Andres Tarandit, kellega olime juba tuttavamaks saanud tänu meie lehe eelviimases numbris ilmunud küsimustele vastustele. Andres Tarand valis ülikoolis elukutset õppides teadusliku suuna — seal olid olemas objektiivsed standardid, mis okupatsiooni ajal humanitaaraladel puudusid. Ellen Valter leidis, et tema sai kohe mulje, et Andres Tarand on sünnist saadik Eesti trummi tagunud. Ta tõi esile ainult osakese pikast loetelust saavutustes poliitikas, peatudes Tarandi keskkonnaministri ja peaministri aegadel. Ellen Valter leidis, et Eesti vajab Tarandi taolisi mehi, järjepidevus poliitikas on tähtis ning nõuab suurte rahvusvaheliste kogemustega poliitikaveterane.

Aktusekõnelejal oli rõõm tervitada kaasmaalasi vabariigi aastapäeval suures eestlaste linnas. Märkides, et number 86 loeb aastaid EV sünnist, kuid kuna on oldud võõra võimu all, on Eesti mõnes mõttes siiski alles noor vabariik — mõne häda, aga palju positiivsega. Suured poliitilised eesmärgid on samahästi kui saavutatud, julgeoleku huvid kannavad NATOsse ja Euroopa Liitu. Ei ole põhjust aga varjata hirme meie ajaloost — suurriikide teod ja otsused on määravad.

Eestil on vedanud — meid on toetanud õiged, õigel ajal, seda eriti Läänemere ruumis. Neist on ainult üks — Soome — kes pole Eesti pinda vallutanud ega valitsenud. Ajaloo jooksul on 10-st Läänemere-riigist Eesti sõbraks saanud üheksa, vaid Venemaa, kus Putini all algelisest demokraatiastki taganetakse, kostitab ikka etteheidete ja ähvardustega.

Ent pidupäeval tuleb peatuda positiivsel — muutuvas kokkutõmbunud maailmas globaliseerumise tagajärjel oleme seotud kõikide riikidega, Eesti tuntus Euroopas pole kunagi olnud nii hea kui praegu. Andres Tarand tsiteeris dr. Tönu Parmingut, kes kinnitas, et meie ei kuulu maailma kõige väiksemate hulka, vaid eelviimasesse; ka Jakob Hurta, kes leidis, et saame suureks mitte arvult, aga vaimult. Haridus on võtmeks, on olnud seda ärkamisajast saadik. See on võimaldanud raha- ja omandireformi, omakorda toonud Euroopa Liidu lävepakule, mõistlikud otsused on tulnud töö tagajärjel.

Seda kinnitamaks palus Andres Tarand oma abikaasal Mari Tarandil ette astuda, kes deklameeris peast Betti Alveri luuletuse „Tuulelapsed.“ Poeem kirjeldab allegoorilist musta varju, kes uitab akna taga — kuid tuulelapsed lendavad läbi kõik mandrid, leides kivise rünka, kus kivisel laual on kivine raamat, mil nimetus DE GIGANTIBUS, kuhu raiuvad kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Raamatut tuleb uurida, sinna on hiiglaste hulka kirjutatud ka üks peatükk — ESTONIA.

Pikk aplaus kviteeris Mari Tarandi etlemist. Taas oli sõna Andres Tarandi käes, kes leidis, et võrreldes aastaga 1970, kui luuletus oli kirjutatud, on Eesti peatükk näha selgema kirjaga, tulevik paljulubavam. Ent on muresid — rahvastiku vähenemine ning viletsad tervisenäitajad. Ka nendega tuleb rahval arvestada. Loomulik iive on Eesti rahval negatiivne ja paraneb visalt. Ka on meie rahva hilisem ajalugu mõjutanud rahvuspsühholoogiat. Rahval on välja kujunenud erinevad väärtussüsteemid, millel puudub ühine tugev kultuurne põhi. Vajame veel kasvuaega.

Kuid üle kõige seob meid ühine sümbol, eesti sini must-valge lipp. Lipuaastal 2004 tõi Andres Tarand ette isiklikud ja perekondlikud seigad, mis meie trikolooriga seotud, alates okupatsiooni aastatega, siis sõjajärgsete aastatega 1988. aasta aprillini välja, kui EÜS värve kanti avalikult, värvidena Tartus, sellega ka lõpetades oma kõne, soovides kõigile head vabariigi aastapäeva.

Kontsertosas esines Charles Kipperi taktikepi all TEM kolme lauluga — Griegi „Lauljate tervitus“, Kännu „Kaugel“ ja Härma „Meeste lauluga“. Põimikus oli õrnust, nii minevikku, kodutaluõue vaatamist kui ka jõulist tulevikku suunatud patriotismi.

Lõppsõnas tänas TES esimees Toomas Merilo aktusekõnelejat, kõiki osalejaid ja esinejaid, tänades ka Vana-Andrese kogudust lubamast aktusele asupaika. Ta õnnitles kolme kohalikku Eesti Vabariigi riikliku autasu saanut — Juhan Laanest, Guido Tomingat ja Elle Rosenbergi, kahetsedes aga, et autasud polnud veel Tallinnast Torontosse jõudnud. Lõpetuseks palus ta kõiki siirduda Toronto Eesti Majja sõjamehi austama — nii veterane kui neid, kes Kaitseväe tegevteenistuses.

Puhkpilliorkester ning meeskoor esitasid ühiselt „Meil merivood on vabad“ Enn Kiilaspea juhatusel, viimase refrääniga liitus publik. Aktus lõpetati Eesti hümniga. „Porilaste marsi“ kõla saatel viidi lipud kirikust välja. Jälle oli kirjutatud väärikalt paar sõna siinsesse rahvaste raamatusse, „Estonia“ peatükki.

Märkmed: