Lisandusi mõtetele Suurel Reedel ja Vaiksel Laupäeval
30 aastat tagasi 18. ja 19. aprillil toimus Eesti NSV Ülemkohtus kohtuprotsess vabadusvõitleja Enn Tarto üle. Ülemkohus mõistis kohtualusele ENSV KrK § 68 lg. 2 järgi 10 aastat vangistust erirežiimiga vangilaagris ja viis aastat asumist. Et Enn Tarto oli samade "süütegude" tõttu kohtu all olnud juba varem, tunnistati ta eriti ohtlikuks retsidivistiks. Eriti ohtliku Nõukogude Liidu riikliku kurjategija austava nimetuse oli ta saanud esimese vangistuse ajal 1958. Mordvas.
"Enn Tarto vangistamine tähendas Eesti vastupanuliikumise avaliku perioodi lõppu. Vabadusse jäänud kaaslased peatasid aktiivse tegevuse. Lakkas avalike kirjade ja avalduste läkitamine. Vastupanuliikumine siiski ei lakanud, vaid läks sügavamale põranda alla. Ometi oli üks etapp Eesti vastupanuliikumise ajaloos lõppenud. Hirvepargi miitinguni jäi ligi neli aastat." (Viktor Niitsoo, "Vastupanu 1955 - 1985", Tartu 1997)
Kohtualuse Enn Tarto viimane sõna: "Olen elus palju vaeva ja viletsust näinud. Lapseeast olen töötanud, viibinud vanglas sellepärast, et armastan Eestit ja rahvast. Soovin, et see maa ei kannataks. Pole ükskõikne olnud vahistatute ja nende perekondade suhtes. Jüri Kukk on surnud. Mart Nikluse olukord on raske. Järjekord on ilmselt minu kätte jõudnud."
Enn Tarto vabastati rahvusvahelise surve ja eesti rahva nõudmise tulemusena 1988. aasta sügisel. Kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, oleks ta vabanenud alles 1998. aastal.
"Eesti vastupanuliikujad ütlesid avalikult välja juba 1970. aastatel, et Eesti riiklik iseseisvus tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel. Veel 1988. aastal tundusid need seisukohad liiga radikaalsed. Ometi pääsesid Laulva revolutsiooni aegses taasiseseisvumise protsessis võidule just vastupanuliikumise poolt esimesena avalikult välja öeldud põhimõtted, millel rajaneb Eesti põhiseaduslik kord ja taastatud riiklus." (Viktor Niitsoo, "Vastupanu 1955 - 1985")
