Hiidlaste Seltsi sügiskokkutulek tõi eelmise nädala kolmapäeval Eesti Maja kristallsaali suure rahvahulga, nii hiidlasi endid kui nende pereliikmeid ja sõpru, kuna hiidlaste populaarsus on teatavasti suur; nende naljad ja huumorimeel lausa ülemaailmseltki tuntud.
Kokkutuleku avas seltsi esinaine Tamara Norheim-Lehela, tutvustades end humoorikalt kui uut ja kogenematut selles ametis — nimelt jätkab ta seltsi kauaaegse esimehe Edgar Liiki tööd. Tutvustati aukülalisi — Hiidlaste Seltsi auliiget, aupeakonsul Laas Leivatit ja Ellen Leivatit, auliige Johannes Vihmat, kes küll ise mulk, kuid abikaasa Frieda kaudu samuti hiidlane, ning Hannes ja Ellen Oja. Nagu selgus, oli kokkutulekul külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii Rootsist kui Vancouverist, Ontario erinevatest paikadest rääkimata. Esinaine tervitas kõiki, nii täis-, pool- kui veerandhiidlasi, südamehiidlasi, kaasasid, sõpru... Nii et Hiiumaa ja hiidlastega oli kindlasti kõigil kohalolnuil mingi lähem side.
Toredate võitudega loterii oli korraldanud Erika Kääramees koos Leida Pajuriga. Silvi Engmani loetud söögipalve järel asuti keha kinnitama, rikkaliku külmlaua eest oli hoolitsenud Ülle Veltmann.
Järgnevalt kutsus Tamara Norheim-Lehela ette Edgar Liiki, kirjeldades teda kui absoluutselt asendamatut isikut, kelle toetuseta poleks ta vast söandanudki seltsi juhtimist enese kanda võtta ning kes aitab teda igal sammul selles töös. Hr. Liik toimetab siiani ka ajakirja „Hiiu“. Ja järgnes pidulik moment: suure töö eest hiidlaste heaks anti hr. Liikile seltsi auliikme nimetus koos auaadressiga. Seejärel kutsuti ette ka pr. Edna Liik, kes on kõik need aastakümned abikaasat selles töös toetanud — hr. Liik on olnud seltsi juhatuses ühtekokku 29 aastat, sellest 22 esimehena.
Oma sõnavõtus väitis Edgar Liik, et see töö on olnud kerge, kuna hiidlased on alati olnud väga abivalmid inimesed: ei mingeid pahandusi ega probleeme. Kõige selle ideeks on olnud kodusaare vaimu edasikandmine võõrsil, millist tööd uus juhatus kindla peale edukalt jätkab.
Ükski hiidlaste pidu ei kulge ilma lusti ja naljata — nii läks lahti eeskavaks, mida seekord kandsid Ellen ja Laas Leivat. Nende humoorikas esituses kõlas lugu tartlasest ja hiidlasest, kes omavahel abiellunud ja hiidlaste tugevast iseteadvusest, kellega abielludes otsekui ühte sulatakse, hakates ennastki hiidlaseks pidama. Legendi kohaselt jaotavat hiidlased eestlasi kahte kategooriasse: hiidlased ja mittehiidlased, vahe selles, et hiidlased on vaimukad, mittehiidlased aga mittevaimukad. Kas sellel on mingit tõetera sees, vaatame kohe, ütles Laas Leivat, kes asus esitama hiiu nalju, Ellen jällegi paralleelselt mittehiiu nalju. Nii see „võistlus“ käis, kutsudes esile laia naeru kuulajaskonnas, sest peab tunnistama, lõbusad olid ühtviisi mõlemad lookesed. Ja nii juhtuski, et lõpetati viigiga...
Sellises lõbusas meeleolus see pärastlõunane kokkusaamine kulgeski, nauditi veel kohvi ja kooki ja vestlust; esinaine tänas kõiki endise ja praegusi juhatuse liikmeid, peo korraldajaid ja külalisi — üritus läks tõepoolest suurepäraselt korda.
