Jüri Talvet on avaldanud viis luulekogu. Neist hiljutisem on 2001. a. ilmunud „Kas sul viinamarju ka on?“, millele anti Ivar Ivaski mälestusauhind. 1997. aastal pälvis ta ka Juhan Liivi luulepreemia. Ta on kandnud hoolt eesti moodsama luule jõudmise eest nii hispaania- kui ka ingliskeelse lugejaskonna ette ning maailmakirjanduslike sidemete loomise eest. Koos H.L. Hixiga on ta koostanud ulatusliku kaasaegse eesti luule antoloogia, millele loodab peatselt leida kirjastaja. Esseistina on Jüri Talvet avaldanud kogumiku „Hispaania vaim“, eesti esseistika aastapreemia pälvinud „Teekond Hispaaniasse“ (1985), „Hispaaniast Ameerikasse“ (1993) ja „Ameerika märkmed ehk Kaemus Eestist“ (2000). Uus esseekogu on teoksil.
Võidakse küsida ja küllap küsitaksegi: milleks vajame tõlkekirjandust? Vastus on lihtne: kultuur pole suletud, see peab ületama rahvuste piirid või ta mandub. Heaks näiteks on Nõukogude Liit, kus kõike läänelikku lugeja eest kiivalt varjati ja mille kultuuri vastu ka läänes erilist huvi ei tuntud. Teiste kaudu mõistame iseennast. Seepärast on nii tutvumine väliskirjandusega kui ka meie kirjanduse tutvustamine välismaadel hädatarvilik. Muidugi kaasub sellega oht, et väikesed kultuurid neelduvad. Eriti massikultuur on see, mis väikerahvaste ja mõnel juhul ka suurrahvaste kultuuridele saatuslikuks saab. Eestis ollakse selles osas siiski suhteliselt heas olukorras, sest meil on ikka olnud ja on ka praegu avangardiste, kelle kirjanduslik looming ulatub väljapoole kodumaad. Seevastu Saksamaa näiteks on täiesti uppunud ameerika massikultuuri. Goethe ja Schilleri kodumaal ei ole praktiliselt enam oma kaasaegset kirjandust!
Avangardismi sugemeid hakkas ilmutama Noor-Eesti rühmituse esilekerkimine kuskil 1910. aasta ümbruses koos oma vaimse juhi Gustav Suitsuga. Hakati teadlikult arendama eesti keelt, muutma seda kultuurkeeleks. Keel on ju kultuuri, eriti kirjanduse, arenemise kindlaim tagatis. Varem oli meil näiteks ilmunud Cervantese „Don Quijote“ Eduard Bornhöhe tõlkes, mis kujutas endast tugevat mugandust. Hiljem hakkasid meil tekkima sünteetilised loovisikute rühmad, kes oskasid oma tõlketööde kaudu meie lugejaskonda tutvustada ka teiste rahvaste mentaliteedi ja vaimsusega. Hiilgavaimaks näiteks selles osas on ajakiri Looming, mis on pidevalt ilmunud alates aastast 1923 ja on meie vaimne selgroog. Sellist ajakirja pole paljudel rahvastel, kaasa arvatud meie naabrid ja hõimud soomlased.
Meie tõlkekirjanduse suurkujude eesotsas seisab Johannes Semper, keda võib julgelt pidada meie andekaimaks tõlkijaks. Peale prantsuse kirjanduse suurteoste on ta eestindanud saksa, vene, inglise ja itaalia keelest. Lisaks oma magistritöö Andre Gide’i stiili sruktuur on ta eesti lugejaskonnale põhjalikult tutvustanud Walt Whitmani ja Marcel Prousti. Tema tipptõlgete hulka kuuluvad V. Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“, E. Zola „Söekaevurid“, G. Boccacio „Dekameron“ ja palju muud. On omamoodi iroonia, et teda kui 1940. aastal nõukogude võimuga liitunut hiljem sama rezhiimi poolt vaenati. 1950. aastal heideti ta välja nii parteist kui Kirjanike Liidust süüdistatuna kosmopolitismis ja kodanlikus natsionalismis. Hiljem ta küll rehabiliteeriti, kuid viis aastat pidi ta end elatama anonüümsest tõlketööst. Teisena kerkis mõjuvalt esile Ants Oras, tutvustades meie publikule peamiselt inglise ja ameerika kirjandust, kaasa arvatud luulet, näiteks T. Eliot’i. Tema luuletõlked on eriti väärtuslikud, kuigi ta ise pole luuletaja. Oras on luulet tõlkinud mõningal määral ka prantsuse, rootsi, soome, ladina ja vene keelest. Tema tõlgetest väärivad erilist tähelepanu Goethe „Faust“ ja suur osa Shakespeare’i loomingust. Ka pööras Oras tähelepanu eesti uuemale loomingule, olles üks esimesi Arbujate rühma esiletõstjaid. Orasel ei olnud siiski sama tasakaalutunnet kui Semperil. Kolmandaks oli Aleksander Aspel, kes läks 1938. aastal Prantsusmaale, kus ta veetis sõja-aastad ja kust ta siirdus USA-sse 1946. aastal, kuhu jäi kuni surmani. Romaani filoloogina tõlkis ja analüüsis ta peamiselt prantsuse kirjandust, keskendudes proosale. Luulet tõlkida Aspel üldse ei proovinudki.
Peale eelmainitute on väliskirjanduse tutvustamisega tegelnud veel Gustav Suits, Johannes Barbarus ja August Annist, mõningal määral ka Friedebert Tuglas. Märkimist väärivad ka Bernhard Linde ja Marta Sillaots, kes mõlemad nõukogude võimu ajal repressioonide all kannatasid; ning Aita Kurfeldt, kes küll ise pääses, kuid kelle abikaasa August Hanko väljasaadetuna Venemaal suri.
Kõnelejat tutvustas ja referaadile järgnenud diskussiooni juhtis Tartu Instituudi poolt dr. Kadri-Ann Laar.
