Teisipäeval, 15. veebruaril toimus Tartu College’is huvitav ettekanne, mille esitas eesti teoloog Priit Rohtmets Tartu Ülikoolist. Ettekande teemaks oli „Muutustest ja arengutest Eesti usulisel maastikul aastatel 1991 – 2011“.

Kõnelejat tutvustas prof Jüri Kivimäe. Priit Rohtmets on avaldanud ülevaatliku teose Tartu Ülikooli rektorist Johan Kõpust. Ta on usundiloo raamatusarja „Eesti mälu“ nõustaja ning doktorant teemal „Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu kirikus aastatel 1917 – 1940.“

Kuna lektor kõneles vabalt, toetudes oma vähestele märkmetele ja rikkalikele teadmistele, siis ei olnud siinkirjutajal võimalik tutvuda loengu täismahulise tekstiga. Püüan kuuldut edasi anda vaid oma märkmete ja loengu eel välja jagatud statistiliste andmete tabeli põhjal.

Esimese huvitava tähelepanekuna hakkas silma, et kuigi Eesti on Euroopa sekulaarseim riik ja üks sekulaarsemaid kogu maailmas, on sealne uskujate protsent Euroopa kõrgeim. Nimelt näitavad sotsioloogilised uurimused, et 16% eesti elanikkonnast usub Jumalat ning 54% kõrgemat juhtivat vaimu. 31% tunnistab mingit kindlat usku, vaid 4% käib regulaarselt kirikus.

Võrreldes sõjaeelse Eestiga on tänapäeva uskumised mitmekesisemad. 98% on kristlased, neist 46% luterlased, arvuliselt 180.000 ehk 15% elanikkonnast. Ateiste on 6%.

Nõukogude perioodil olid kirikute nõrgenemisel olulisimaiks tegureiks ükskõiksus ja kartus. Hiljem tekkis usuelus hüppeline kasv. Laulva revolutsiooni ajal seostus usuga rahvuslik identiteet, mis pärast 1991. aastat hakkas nõrgenema. 1980ndate aastate tähelepanu usuelule mõjutas ka riigi suhtumist.

Organiseeritud usuelu Eestis on jagatud kolmeks: tegutsevad kirikud, koguduste liidud ja üksikkogudused. On huvitav märkida, et luteri kirikul kui suurimal, on 165 kogudust ja 225 vaimulikku, siis Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit uhkeldab 52 koguduse ja 261 vaimulikuga.

Lisaks taarausule, millele pani aluse 1925. aastal major Kustas Utuste, kerkis tudengite uurimuste tulemusena hiljem esile ka maausuliste Maavalla Koda. Taarausuga tegelesidki omal ajal peaasjalikult sõjaväelased ja kultuuritegelased, kes pidasid kristlaste misjoniga tegelemist vägivallaks, samuti religiooniõpetust koolides.

Omapärane on apostlik-õigeusu kiriku olukord. Kirik on lõhenenud kaheks. Aastate vahemikul 1923 – 1940 tegutses see Konstaninoopoli patriarhaadi all, siis aga liideti vägivaldselt Moskvaga. Metropoliit Aleksander põgenes Rootsi ja tema kokku kutsutud sinod tegutses välismaal iseseisvana kuni 1991. Nüüd on Eestis Apostlik-Õigeusu Kirik umbes 27.000 liikmega (peamiselt eestlased) ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik umbes 170.000 liikmega. Pärast kurikuulsat pronksiööd on viimases kasvanud Moskva mõju.

Kõnelejale esitati mõned küsimused, kuid peagi otsustati muuta õhkkond vabamaks ning jätkata vestlust kohvitassi juures. Diskussioon võinuks olla elavam, kuid kummalisel kombel ei olnud loengut kuulama ilmunud ükski kohalik vaimulik ega hakanud silma ka siinsete koguduste juhtivaid tegelasi. Hea, et vähemalt sekulaarne osa meie kogukonnast usuelu vastu huvi tunneb.

Märkmed: