Loeng Lennart Merist kui kirjanikust

Eestlased Kanadas | 26 Oct 2007 | Eerik PurjeEWR

16. oktoobri õhtul pidas selleteemalise loengu Tartu College’i saalis professor Tarmo Kulmar.

Õhtu avas Tartu College’i esimees Vello Soots, kes tervitas kokkutulnuid ja andis sõna peapiiskop Andres Taulile kõneleja tutvustamiseks. Viimase sõnavõtust selgus, et külalislektor on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo eriala arheoloogina, töötanud seejärel ülikoolis ametnikuna, olnud Viljandi Ugala draamateatris peanäitejuhi abi ja tegutsenud ka arheloogilistel kaevamistel. Hiljem läks uuesti õppima, lõpetas psühholoogia eriala ja kaitses magistrikraadi folkloristika alal. Tartu Ülikooli uuesti avatud usuteaduskonnas oli ta esimene doktoriõppe üliõpilane, kaitstes doktorikraadi 1994. aastal. Praegu on ta samas õppeasutuses võrdleva usuteaduse professor, uurib vanaaja religioone.

Enamus meist tunneb Lennart Meri kui taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimest presidenti. Tema kirjanduslikust loomingust teatakse märksa vähem. Ometi oli Meri juba üliõpilaspõlves sunnitud ennast elatama kirjatööst. Meri leidis oma kirjanikukutsumuse esimese raamatu kaudu, mille lugejad soojalt vastu võtsid. See oli „Kobrade ja karakurtide jälgedes“, kus ta kirjeldas oma retke Kesk-Aasiasse ja Karakumi kõrbesse. Ta käis paljudel uurimisretkedel endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades Ida-Siberis, Tshukotkal ja Kamtshatkal, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid.

Meri mitmed reiside põhjal kirjutatud raamatud suutsid ajapikku läbida raudse eesriide ja neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film „Linnutee tuuled“ sai valmis Tallinnas toimunud ülemaailmseks fennougristika kongressiks ning võitis New Yorgi filmifestivalil hõbemedali.

Vast kõige tuntum Lennart Meri teos on „Hõbevalge“, mida autor ise on nimetanud reisikirjaks tuulest ja muinasluulest. Selles maalib autor kütkestava pildi sellest, kuidas soomeugri rahvad jõudsid Läänemere rannikule ja õppisid merd sõitma nagu skandinaavlasedki, nii et 1. aastatuhandet e. Kr. võiks nimetada koguni esimeseks viikingiajaks. Sellele teosele ilmus autorilt järg pealkirjaga „Hõbevalgem“, milles ta arutleb antiikaja autoritelt tuntud põhjamaa saare Thule asukoha ja tähenduse üle, jõudes järeldusele, et selleks võis olla Saaremaa, mida Kaali katastroofi tõttu võidi nimetada Tulemaaks.

Kumbki mainitud teos ei ole siiski ajalooraamat, need on pigem meelevaldsed ajaloo rekonstruktsioonid – lausa ulmeromaanid. Ometi mõjusid nad 1970. aastate teise poole ja 1980. aastate venestamisaja kommunistlikus umbsuses lausa värske õhu pahvakuna, aidates võimsalt kasvatada toonase eesti nooruse ajalootunnetust ja tõsta rahvuslikku iseteadvust.

Soome koolides on Lennart Meri filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986. aastal valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks ja Soome Kirjanike Liit oma auliikmeks. Hiljem, taasiseseisvunud Eestis, järgnes Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku tiitel, 1998. a. Aasta Eurooplase nimetus ning mitmed muud väljapaistvad kirjanduslikud ja poliitikaauhinnad.

Lektorile esitati kuulajate hulgast mõningaid lisaküsimusi, milledele ta lahkelt seletusi andis. Siis siirduti tavapärase kohvi-kringli õhkkonda, kus keskustelu vabamas vormis jätkus. Saali tagaseinas olid välja pandud kõik Lennart Meri teosed, millega kirjandushuvilised võisid tutvuda.

Eestlased Kanadas

Eesti kunstlihast pidi saama tõeline hitt – 20 aastat hiljem pole seda grammigi müüdud MAALEHT