Toronto Ülikooli eestiaineline õppetool lõpetab oma talvise hooaja kahe huvitava ja sisutiheda loenguga Tartu College'i kaunis saalis. Esimesena toimus möödunud neljapäeva õhtul prof. dr. Jüri Kivimäe loeng „Paul Johansen (1901—1965)“, nädal hiljem prof. Tiina Kirssi loeng „Minevik ja tema võõrad: kaks kaasaegset Eesti romaani.“
Eesti kultuuriuurimistega seotud teadlane Paul Johansen oleks möödunud aasta detsembris saanud saja-aastaseks, mida Eestis üsna tagasihoidlikult märgiti (Tuna). Prof. J. Kivimäe andis ülevaatliku kirjelduse .
Prof. Jüri Kivimäe
siiani aktuaalsest ajalooteadlasest, väites, et Tallinna Linnaarhiivi arhivaari elutööd tuleb Eesti vanema ajaloo kirjutamisel jätkuvalt kasutada.
Paul Johansen sündis Tallinnas taanlasest maaparandusinseneri Jens Christian Johanseni perekonnas. Sai hariduse Tallinna Toomkoolis, edasi Kopenhaageni Ülikoolis, kust siirdus Hohenheimi Põllumajandusülikooli, sealt Leipzigi Ülikooli 1921—1924. Pühendus õpetajate mõjul keskaja agraar- ja asustusajaloo uurimisele. Esimene uurimus oligi „Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter“, mis andis talle filosoofiadoktori kraadi.
Naastes Eestisse, töötas Tallinna Linnaarhiivis arhivaari abina ja pärast linnaarhivaari lahkumist kinnitati ta Tallinna linnaarhivaari kohale, teenides seal 15 aastat ja 5 kuud. Lahkudes siis, kui baltisakslased lahkusid Eestist 1939. aasta lõpul. Sel ajal taastati arhiivi väljaannete seeria, kus esimeseks oli „Eestikeelsed palved Kullamaalt“ (1923), „Vanem Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat 1435—1507“ (1925), „Katkendid Tallinna esimestest turberaamatutest 1365—1458“ (1929), „Tallinna märkmeteraamatud 1333—1374“ (1935) ja koos N. von Esseniga „Tallinna turberaamat 1515—1626“. Tähtsaimaks ta uurimusist on monumentaalne uurimus Põhja-Eesti asustusest keskajal „Die Estlandliste des Liber Cencus Daniae“ (1933), mis andis talle rahvusvahelise tunnustuse.
1930.a. esimesel poolel osales koos Hellmuth Weissiga vanima eestikeelse raaamtu „Wanradt-Koelli katekismuse“ (1535) fragmentide publitseerimisel. Veel tõestas Kastiilia õukonnas tegutsenud maalikunstniku eesti päritolu. Katekismus äratas 1935. aastal arhiivile laialdast tähelepanu.
Otseste teadustööde kõrval täiendas kõneleja ettekannet huvitavate seikadega, kus Johansenil oli katse pääseda Tartu Ülikooli professori kohale, mis põhjustas pikemaajalise sõnasõja, kuni Johansen 1939. aastal loobus kandideerimast Saksamaale siirdumisega. Seal sai professorikoha Poznanis, kust kutsuti Hamburgi Ülikooli Hansa ja Ida-Euroopa ajaloo erakorraliseks professoriks. Koha saamisel oli üheks tingimuseks, et ta pidi kuuluma natsiparteisse, millest keeldus ja saadeti idarindele tõlgiks. Sõja lõpul tuli olla 1945—46 Inglise sõjavangilaagris.
1956.a. sai Hamburgi Ülikoolis korraliseks professoriks. 1951.a. ilmus Stockholmis tema uurimus „Nordische Mission. Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland“. Varajane surm 19. aprillil 1965 viis teadlase paljude ideedega hauda. Postuumselt ilmus a. 1973 koos Heinz von zur Mühleniga valminud uurimus „Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval“.
Prof. Jüri Kivimäe rõhutas Paul Johanseni sädelevat ideerikkust, sügavat allikate tundmist, mis vääristavad tema teadustöö aegumatuks. Samuti vaatles ta Johanseni inimesena Eesti olukorras, kus ta kujunes omaette vaatlusobjektiks.
