Jüri Lina
Olles Jüri Lina varasemaid loenguid jälginud, ei saa öelda, et ta oleks esile toonud midagi vapustavalt uut. Põhiliselt kordas ta oma varemkuulutatud teese, avaldades rahulolematust maailma asjade arenguga, milles tema väidete kohaselt mängivad nähtamatut rolli vabamüürlased. Tema sõnul on ka praegune olukord kodumaal murettekitav, kuna Eesti on ikka veel desovetiseerimata ja dekoloniseerimata.
Ta vihjas kokkulepetele KGB-ga ja lausus otsesõnu, et Eestit valitsevad ebaausad inimesed. Etteheiteid langes valitsusametnikele, kes samasuguseid funktsioone täitsid nõukogude ajal. Positiivselt tõstis kõneleja esile Hardi Tiidust, keda rahva hulgas populaarse isikuna sooviti näha Vabariigi valitsuses, kuid kes keeldus põhjendusega, et temal nõukogude aegse funktsionäärina kandideerida ei sobi. Tiiduse eeskuju järgijaid kahjuks ei leidunud.
Lina väitel rikuvad Eesti vabamüürlased seadust, mitte edastades Rahvusraamatukogule oma trükistest sundeksemplare, mille tõttu on võimatu vabamüürlaste isikuid tuvastada. Ta kurtis ka, et elu liigub autoritaarse korra suunas, kus võib oodata näiteks vitamiinide ja mineraalide keelustamist, sõnavabaduse piiramist ja õigust kahelda „ametlikes tõdedes“. Uudisena oli tal ette tuua, et tema raamat „Maailmaehitajate pettus“ on tõlgitud inglise keelde tiitliga „Architects of Destruction“, mis on eestikeelsest versioonist saja lehekülje võrra paksem, kuna uut informatsiooni on ajaga juurde tulnud. Mõlemakeelsed raamatud olid kohapeal müügil. Ka on tulemas kordustrükk 1983. aastal ilmunud raamatust „Öised päevad“, mis jõuab ka Torontosse.
Jüri Lina kõnedest tuuma välja noppida pole kerge, sest ta oraatorivõimed ületavad oskuse ettekannet kavandada. Tal on kalduvus rääkida pikalt, keskendumata, avaldades oma mõtteid nii kuidas „sülg suhu toob“. Pean tunnistama, et jälgides tema ettekandeid, nii äsjast kui varasemaid, tunnen end ajakirjanikuna ebamugavalt. Mitte tema ebatavaliste seisukohtade pärast, millele ma kiretu vaatlejana ei tarvitse hinnangut anda, ei pooldavat ega hävitavat. Liiatigi on mu huvi- ja pädevuspiirkond alati olnud rohkem kultuuriline kui poliitiline. Mis mind häirib, on avalikkuse ükskõiksus tema suhtes, nii siin kui kodumaal. Inimene, kes oma ideede levitamisel nii suuliselt kui kirjalikult ületab keelte ja kontinentide piirid, väärib enamat kui mõnd hüsteerilist pahameelepurset või üle õla heidetud märkust, et seda meest ei maksa tõsiselt võtta.
Normaalses ühiskonnas surutakse demagoogid kainete faktidega nurka. Miski pole lihtsam kui valeandmete õigetega kummutamine. Niikaua kui seda ei tehta, jääb mõtleva inimese kõrvu kumisema hamletlik „miski on mäda“. Ja seda mitte tingimata Taani riigis.
