Vas. E.E.L.K. peapiiskop dr. Andres Taul ja prof. Tarmo Kulmar.
Foto: Tiiu Roiser
Foto: Tiiu Roiser
Esimene loengupäev oli pühendatud Eesti luterliku rahvuskiriku asutamisele a 1917. Kirikukongress toimus 31. mail ja 1. juunil 1917 Tartus Treffneri gümnaasiumi saalis. Seda juhatas Johan Kõpp, kes oli ette valmistanud resolutsiooni, mis ka vastu võeti. Selles deklareeriti, et eesti evangeeliumi luteriusu kirik on vaba rahvakirik nii kodumaal kui ka asundustes. Kiriku liikmed on kõik, kes on koguduste liikmed, ta teeb koostööd omavalitsustega ja teiste evangeelsete kirikutega kogu riigis.
Loengu teises pooles oli vaatluse all eesti rahvakiriku idee aluspanija Villem Reimani elu ja tegevus. Ta sündis 9. märtsil 1861 Viljandimaal, oli üks suurimaid eesti rahvusliku ärkamisaja tegelasi ja pikka aega Kolga-Jaani pastor. V. Reiman oli tulevase eesti rahvakiriku ideestiku teesid kirja pannud juba 1905. a ja nendest lähtuti ka edaspidi EELK põhikirja koostamisel. Villem Reiman suri 25. mail 1917, vaid mõni päev enne rahvakiriku kongressi algust.
Teisel päeval käsitles prof. Kulmar eesti tähtsamaid tänapäeva eesti kirjanikke.
Jaan Kross (sünd. 1920) on kõige tuntum eesti romaanikirjanik. Ta on oma ajalooliste romaanide „Kolme katku vahel“, „Keisri hull“, „Professor Martensi ärasõit“, „Rakvere romaan“, „Vastutuulelaev“, „Wikmani poisid“ jmt teoste eest, mida on tõlgitud paljudesse kultuurkeeltesse, esitatud korduvalt Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks.
Lennart Meri (29.03.1929 – 14.03.2006) on tuntud eelkõige kui taastatud Eesti Vabariigi president aastatel 1992-2001, aga ta on kirjutanud ka palju reisikirju oma rännakutest Ida-Siberisse, Venemaa Vaikse ookeani rannikule ja Kesk-Aasia kõrbetesse. Tema olulisimad teosed on „Hõbevalge“ (1976) ja selle järg „Hõbevalgem“, milles Meri analüüsib Kaali meteoriidi plahvatuse tulemusel Põhja-Euroopas tekkinud usundilisi müüte ja jõuab järeldusele, et antiikautorite Thule oli tegelikult mitte Island, vaid Saaremaa. „Hõbevalge“ on küll ulmeromaan, aga on tõstnud tugevasti eesti noorte rahvuslikku eneseteadvust Nõukogude venestusaja lõpuaastatel.
Hando Runnel on tänapäeva Eesti kõige rahvuslikum luuletaja. Enamik tema luuletusi on ka viisistatud ja sageli kooride poolt lauldavad. Runnelilt on ilmunud rohkesti luuleraamatuid, mida kodumaal väga armastatakse. Nõukogude okupatsiooniajal paelus lugejaid Runneli ühiskonnakriitiline ja irooniline alatoon. Runnel on palju kirjutanud ka lastele. Praegu juhatab ta Tartus kirjastust Ilmamaa ja avaldab Uku Masingu töid, mida okupatsiooniajal ei lubatud avaldada.
Kolmanda ja neljanda päeva loengud olid rohkem vanemast ajaloost.
Esmalt oli prof. Kulmaril kõne all Ameerika mandri asustamine inimese poolt. Ameerikasse jõudis muistne inimene kolme või nelja lainena.
Esimesed inimesed saabusid Aasiast Beringi väina kaudu, kui sealt veel kuiva jalaga Alaskasse sai. See toimus ca 20–30.000 aastat tagasi. Osa saabunuid tuli ligi 7000 a tagasi Austraaliast üle Antarktika mandri serva Tulemaa saarele ja sealt Lõuna-Ameerikasse. Kolmas laine ületas umbes samal ajal Vaikse ookeani, saabudes Melaneesia saartelt Kesk-Ameerikasse. Ja viimaks tulid polüneeslased oma saartelt paari tuhande aasta eest ning jõudsid Lõuna-Ameerikasse. Põhiline hulk asukaid saabus siiski üle Beringi väina põhja poolt, mida tõestavad ka arheoloogia, geneetika, keeleteaduse ja antropoloogia andmed.
Edasi kõneles prof. Kulmar religiooni algusest inimkonna ajaloos. Ilmselt olid juba neandertallased esimesed inimesed, kes hakkasid oma surnuid matma. Varaseim matmisviis oli laibamatus. Kõigepealt jätsid ürginimesed oma surnud maha ja rändasid edasi. Siis hakkasid nad peitma laipu koobastesse, lõpuks ka maha matma. Aga paistab, et valitses hirm elava surnu ees. Et laip hauast tagasi ei tuleks, hakati teda hauas kinni siduma või koguni tükeldama. Seda näitavad arheoloogiliste väljakaevamiste andmed. Sel kaugel ajal polnud veel usku jumalatesse, see tuli palju hiljem. Varajasemad uskumused olid usk kõige oleva elusolemisse (animism), elava laiba kartus (preanimism), usk sellesse, et mingi loom on hõimu esivanemaks (tootemiusk) ja maagilised riitused.
Järgnevalt oli vaatlusaineks küsimus, miks ühed rahvad on jäänud samale madalale arengutasemele nagu tuhandete aastate eest, osa aga jõudsid tsivilisatsioonide loomisele. Varem käibisid teooriad, et valgete inimeste edukus tuleneb kas sellest, et valge rass on andekam kui teised, sellest, et valgel rassil on parem geneetiline kood kui teistel; sellest, et põhjamaa inimesed on harjunud loodusega võitlema ja seetõttu edukamad, või sellest, et suured tsivilisatsioonid on tekkinud viljakates jõeorgudes. Tegelikult on asi selles, et osades piirkondades olid paremad tingimused toiduainete tootmiseks, näiteks Lähis-Idas ja Euroopas. Seal tekkisid toiduainete ülejäägid, tänu millele oli võimalik jääda paikselt elama, ülal pidama käsitöölisi, sõjamehi, preestreid, ametnikke ja kuningaid. Kuna toitu oli piisavalt, oli võimalik luua riike, kodustada hobuseid, teha tähtsaid leiutisi, nagu ratas, kiri, ader, laev, sõjavanker jt. Paikne eluviis aitas toota veelgi rohkem toiduaineid, kiri oli väga suureks abiks informatsiooni valdamisel, hobune kergendas transporti, koormate kandmist ja sõjapidamist. Sel moel said ühed rahvad ja kultuurid teistest aina jõukamateks ja vahe üha suurenes. Nii oligi valgel tsivilisatsioonil võimalik kehtestada oma kultuuriline ja tehnoloogiline ülevõim muu maailma üle.
Prof. Kulmar arutles ka Euroopa kuningakodade tuleviku üle. Võib ju tunduda, et vabariiklik kord on maailmas väga levinud ja et kuningavõim on oma aja ära elanud. Tegelikkuses ilmnevad vastupidised tendentsid. Briti kuninganna valitseb riigipeana paljude maade üle, kuhu teda on lausa palutud. Austraalias toimus referendum selle üle, kas valida hoopis president. Ometi jäid monarhia pooldajad peale. Asi on selles, et vabariiklikud valitavad poliitikud on väga korrumpeerunud ja neid ei usaldata. Monarhia sisaldab aga endas vanu traditsioone, pidulikkust ja vaatemänge, mida rahvas väga armastab. Enamik kuninglikke isikuid on ka väga kõrge vastutustundega, nad on väga mitmekülgselt haritud ja saanud lapsest peale põhjaliku ettevalmistuse rahva teenimiseks. Skandinaavia, Inglismaa, Hispaania, Madalmaade valitsejad on väga armastatud oma rahvaste poolt, kõnelemata koguni Jaapani keisrist, kes 2007.a. mais ka Eestit külastas. Nii võibki olla üpris kindel, et monarhiad mitte ainult ei jää alles, vaid et neid tekib tulevikus juurde, sest mitmed riigid loobuvad vabariiklikust korrast ja lähevad monarhiale tagasi.
Viimase päeva esimene teema oli Eesti Vabadussamba projektide võistluse loost. On huvitav, et enne sõda toimus kaks konkurssi ja saadi häid projekte, otsustati isegi, et sammas tuleb Tallinna Vabaduse platsi Harjumäe nõlvale, aga seda ei rajatud. Hoopis iga kihelkond püstitas oma mälestusmärgid oma langenud sõjameestele. Ka pärast iseseisvuse taastamist kerkisid taas ausambad kõikides paikades, ent suurt vabadussammast pole ikkagi. Ainult vaieldi, kas rajada ausammas Vabaduse platsile, Maarjamäele või Lauluväljakule. 2001. a võistluse võidutöö vajus sootuks unustusse. Nüüd augustis 2007 kuulutas komisjon eesotsas peapiiskop Andres Põderiga võitjaks noorte inseneride ja arhitektide kavandi, mis kujutab endast 28 m kõrgust dolomiidist sammast, mille tipus on Vabadusrist. Kohe puhkes meedias kisa, et miks jälle rist, miks sammas jne, jne. Siiski otsustas valitsus, et Vabadussammas tuleb ja tähtaeg on november 2008. Ainult soovitati, et dolomiidi asemel oleks tugevam kivim ja et rist tipus oleks Vabadusristi täpne koopia. Ka lugupeetud kolumnist Enn Soosaar kirjutas Postimehes: „Pange see sammas püsti!“ Loodetavasti nõnda ka sünnib.
Loengute nädala lõpetas austatud maestro dr. Roman Toi paeluvate kommentaaride ja meenutustega ning mängis lindilt katkendeid dr. Toi auks peetud pidulikult kontsert-jumalateenistuselt, mis toimus maikuus Tallinna Toomkirikus.