Teised meist: Täna oli Rootsi raadio P1 saates ”Studio ett” pikem saatelõik Eesti teemadel pealkirja all ”Lõhestunud Eesti teel finantskriisist välja”. Alljärgnevalt kokkuvõte saates räägitust:
Saatelõigus intervjueeritakse muu hulgas pensionäri, kes ostab Nõmme turul seamaksa, et sellest toitu teha - seamaksa aga sellepärast, et see on odav. Pensionär oma sissetulekuga ära ei ela ja konkreetset intervjueeritavat toetavad, juhul kui raha ühest pensionipäevast teiseni ei jätku, tema lapselapsed, kes töötavad Soomes. Pension on 2600 Rootsi krooni ümber kuus ja pool sellest kulub kindlatele väljaminekutele nagu üür, elekter ja soojuskulud. Viimaste aastate hinnatõusud on kaasa toonud muudatused toitumisharjumustes.
Nõmme turul kaubitseda pole kerge, vastab reporterile lihamüüja, kuna euro tulek tõstis hindu ja kõige odavamat kaupa saab ikkagi suurtest kauplustest tuleb väikeettevõtjal palju vaeva näha et püsima jääda. Praegusel ajal ei saa intervjueeritav väikeettevõtja oma töö eest palka.
Paljud eestlased on läinud Eestist ära mujale tööle. 37% eestlastel on viimase poole aasta jooksul olnud plaan erinevatel eesmärkidel lähiajal Eestist ära kolida.
Saates räägitakse, et Eestit ei puudutanud finantskriis nii valusalt kui naabreid Lätit ja Leedut. Majandus on euro tulekust alates stabiilselt paranenud ja tööandjate organisatsiooni andmeil on välisinvestorite huvi Eesti suunal samaviisi kasvanud.
Seda pole aga sageli märgata inimeste argipäevas.
Statistika on üks asi, tegelikkus aga midagi muud, konstateerib saates intervjueeritud ajakirjanik.
Sama lugu on palkadega. Kriisiga seoses vähenesid palgad 10-20%. Üks osa inimesi on saanud pärast seda palgakõrgendust, kuid enamus mitte. Täna on keskmine brutopalk ligikaudu 7500 rootsi krooni kuid paljud eestlased teenivad vaid 5000 rootsi krooni kuus ja paljud 3000 rootsi krooni kuus. Kui aga töötada 8 tundi päevas, siis peaks saadavast tasust jätkuma toiduks ja elamiseks ja laste koolitamiseks.
Saatejuht on külas ka mööblitehases Standard, kus valmistatakse eksklusiivset mööblit. Seal läheb hästi. Möödunud aasta oli kriisijärgsetest aastatest parim. Tehase konkurentsivõime on tõusnud. Juhatuse liige ja turundusjuht Priit Tamm ütleb et kriis oli hea. Paljud inimesed kaotasid töö, kuid paljud on tagasi tööle võetud ja palgad on ka jälle kriisieelsel tasemel. Turg laieneb. Riskid tuleb hajutada ja mitte ainult, et ettevõttel läheb hästi vaid et ka rahvas seda tundma hakkaks. Nõmme turul pole seda aga tunda ja nii läheb pensionär sealt poeringile, et leida odavamaid kaupu ütleb lõigu autor Jenny Sanner Roosqvist.
Saate teises osas arutati nädalavahetusel Dublinis toimuva eurokriisi arutelu teemaga seonduvat, kus peamiseks probleemiks Küprose küsimused.
Juttu on olnud 17 miljardilisest eurolaenust Küprosele, millest EMU-st ja IMF-ist tuleb 10 miljardit ja Küpros oleks võtnud enda kanda 7 miljardit.
Selgunud on, et see oli rõõmuraamatupidamine ja summa on tegelikult palju suurem, 23 miljardit eurot nimelt, millest puudujääv osa peaks jääma Küprose kanda.
Oodatakse, et Küprose valitsus selle summa leiaks. Seega pole Küpros sugugi mitte päästetud. BNP aga langeb ilmselt palju.
Nii või naa, küsimus on, kes maksab arve kas pangakliendid või maksumaksjad?
See aga tekitab vastuseisu EL-i pangaühendusele.
Uus kriisimaa on Sloveenia, mis on küll väga väike maa ja see kriis euroala ei ähvarda, kuid ometi näitab seegi, et pangad ei käitu hästi.
Nädalavahetusel arutatakse ka Portugali ja Iirimaa võlatingimusi.
Palju on kaheldud selles, kas on üldse võimalik sellest kriisist kokkuhoiu abiga välja tulla.
Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia ei ole oma lubadusi täitnud aga mingeid sanktsioone selles osas ette pole võetud.
Teine jutt on Eesti osas, kus majandus läheb pärast kriisi ülesmäge. Kuid maa on lõhestatud võitjate ja kaotajate vahel.
Anders Paalzow, Riia Kaubanduskôrgkooli rektor, ütleb saatelõigus, et Eesti hakkab kriisist väljuma ja et just nii näeb kriis välja: alguses kannavad kõik kahju pärast ülekuumenenud majandust, aga lõpufaasis tuleb kriisist esimesena välja kvalifitseeritum tööjõud.
Lõhed elanikkonna eri kihtide vahel on ju muret tekitavad, usalduse loomine elanikkonna eri kihtide vahel on poliitikute tähtis ülesanne.
Kriis lõi Eesti elanikkonda ju palju valusamalt kui 90.-ndate alguse kriis Rootsi elanikkonda, kuna Pöhjamaades on heaoluühiskond ja välja arendatud ja hästi toimiv sotsiaalsüsteem, mida Baltikumis aga pole. Tähtis on mida poliitikud ette võtavad, sest väljarände numbrid on suured ja see on hävitav väikesele kehvas demograafilises olukorras olevale maale.
Balti maades ja eelkõige Lätis on proportsioonitult suur osa kriisikoormast olnud ühe elanikkonnakihi kanda, need on pensionärid, töötud ja vähem kvalifitseeritud tööjõud.
Euroala kriisist on Anders Paalzowi arvates võimalik välja tulla ainult kokkuhoiuga, kuid kui võrrelda seda kriisi 90.-ndate aastate alguse kriisiga Rootsis, kui devalveeriti rootsi krooni, siis oli seda Rootsis elanikkonnale tunduvalt vähem märgata (näiteks, et välismaa reis läks 25 % kallimaks). Kuigi protsentuaalselt on see võrreldav palgalanguse numbritega Eestis, ei olnud Rootsis majanduslangust niiviisi tunda, sest asja reguleeris toimiv sotsiaalsüsteem.
Aga laiemalt kriisi peale mõeldes on ikkagi ainus võimalus olukorraga sobituda.
Kui võrrelda Eestit kriisiolukorras Lõuna-Euroopa maadega, siis sümptomid on samad, aga põhjused on täiesti erinevad.
Eesti on olnud vaba 20 aastat ja kogu selle aja on viljeletud väga liberaalset turumajanduse poliitikat mis ümbersõnastatult tähendab, et on olnud lihtne töötajaid üles ütelda ja ka palka vähendada.
Lõuna-Euroopa maades on ju suur põhiprobleem selles kuidas majandus toimib ja kuidas institutsionaalne raamistik seal ümber töötab. Kuidas toimib tööturg ja hinnad ning kui efektiivselt majandus ja kõik muu sellega seonduv.
Sellepärast on vaja Lôuna-Euroopas hoopis suuremaid reforme. Lisaks veel et Eesti riigivõlg on väga väike 10 % BNP-st, samal ajal kui Lõuna-Euroopa maades on see üle 100%.
Väga palju oleneb mitte ainult kuidas kõike teha, ei aita ainult fleksiibel tööturg vaid ka tahtmist on vaja. Rootsi majanduses toimusid suured muudatused 90.-ndate alguses. Vaja on poliitilist tahet, kuid on vaja ka ühiskondlikku kokkulepet, et kriisist väljuda ja seda ei ole praegu Lõuna-Euroopas tunda.
Kuid kas Eestis on selline kooskõla olemas mõteldes nende lõhede peale, mis praegu ühiskonnas on?
Arvata, et Eestis on see võimalik, kuna ollakse harjunud ja mäletatakse jätkuvalt, kuidas asjad olid nõukogude ajal ja üleminekuajal plaanimajanduselt turumajandusele. Ollakse õigel teel ja see jätkub, kui poliitikud näitavad üles tahet jagada koorem võrdsemalt ja saavutatakse, et elanikkond tahab oma maal edasi elada.
Lee Perner
http://sverigesradio.se/sida/d...
