Jumalateenistust alustas päevakohaselt dekoreeritud kirikus segakoor lauluga “Halleluuja” (W.Boyce/sdn.T.Kirk) Ch. Kipperi juhatusel ja Kaire Hartley klaverisaatel. Avapalvesse juhatanud Marika Wilbiks luges Luuk.17:11-19 ja rääkis tänupüha traditsioonist, millele pani aluse Plymouth’i kuberner William Bradford 1623. aastal. Kuberner andis korralduse, et kõik kohalikud elanikud pidid tulema kolmeks tunniks pühakotta kuulama pastorit ja andma tänu Jumalale õnnistuste eest. Loetud tekstis andis vaid üks tervenenu tänu Jumalale. Ometi peaksime alati kõik tooma Talle tänu, kuna Pühakiri seda nõuab; see kinnitab ka meie usku, leevendab pinget ja muudab me tuleviku helgemaks. Pastor J. Puusaagi jutluse aluseks oli Ps.50 mõtted, milles jagatakse inimesed Jumala vaatevinklist vagadeks (pühendunuteks) ja õelateks. Pastor pööras peatähelepanu pühendunud inimeste vahekorrale Jumalaga. Kõneleja põimis oma jutlusse pildrikkaid näiteid Aili Viitari “Siberi raamatust”, kus peategelane, kes oli kaotanud oma kunagise vara ja uhke talu, leidis, et õnn ja tänulik meel ei vaja suurt ruumi, selleks piisas üpris vähesest - primitiivsest Siberis ostetud tarest. On ülimalt tähtis omada tänulikku meelt.
Jumalateenistusele järgnes koguduse naisringi poolt korraldatud heategevuslik lõunasöök kiriku alumises saalis, mille puhastulu jagatakse seekord oma koguduse üliõpilaste ja ühe Eesti magistrandi õppemaksude toetuseks. Koosviibimist juhatas ja selle avasõnad ütles J. Puusaag. Ch. Kipperi juhatusel õpiti eesti rahvalaul “Kas on linnukesel muret”, söögipalve ütles Karl Vaikla. Järgnes maitsev soe lõunasöök.
Naisringi esinaine Loone Jürimäe rääkis lõunasöögi eesmärgist - valmistada rõõmu õppuritele. Ta tänas kõiki abilisi. Selgus ka, et koguduse naisring tähistab sel aastal oma 50. juubelit. Asta ja Peeter Kaups, kes äsja viibisid Eestis, tõid sealt kogudusele kuhjaga tervitusi ning jagasid kuulajatega oma muljeid mitmetelt üritustelt, kus viibisid. Nende sõnavõttudest jäi kõlama tänu Jumalale meie vabanenud kodumaa, uute kirikute, kirjastustegevuse, avatud võimaluste ja isegi suure õunasaagi eest. Järgnes Asta Kaupsi soolo “Põllud...” (K.Raid/R.Ruutsoo). Ch. Kipper jagas oma mõtteid kuulajatega sellest, miks peaksime olema tänulikud Kanada eest, kus elame. Ehkki paljud asjad on aastate jooksul muutunud, hindame, et Kanada on avatud maa, võime elada siin eestlastena uhked ja rahul, olles samal ajal ka kanadalased. Me ei pea salgama oma rahvust. Kanada on rahulik ja sõbralik maa, aga kultuuriliselt ka väga rikas maa, kus erinevad rahvad ja etnilised grupid elavad rahulikult koos. Hoidku Jumal Kanadat!
Karl Vaikla, kes hiljuti pälvis teose “Eestlased Kanadas” koostajatöö eest Ontario valitsuse ja Suurbritannia kuninganna Elizabeth II teenetemärgid, ütles, et jagab seda Ontario valitsuse tunnustust kõigi siinsete eestlastega ja on tänulik selle eest.
Kaljo Süld rääkis, kui tänulik on ta koguduse eest, kust on saanud elumõtte, julguse ja kogenud nii palju armastust.
Soojas õhkkonnas kulgenud koosviibimine jättis samuti mulje, et rõõm ja tänulik meel ei nõua suurt ruumi ega uhkeid pidusaale. Selleks on küllaldane oma kiriku koduseks ja armsaks saanud ruum, armsad külalised ja sõbralik meelsus.