Tiit Saluveer, Jaan Kirss, Erich Krieger
Peo olid korraldanud Ülle ja Tõnis Veltmann, kes nagu mitmel korral varemgi kutsusid siia tuntud muusikuid Eestist. Nendeks olid Erich Krieger, Tiit Saluveer ja Jaan Kirss, kellest esimesed kaks Toronto eestlastele juba head tuttavad kahe aasta tagusest külastusest ning ilmselt armastavad nad siinset publikut ka, et otsustasid kutse vastu võtta ja rahvast taas lõbustama tulla.
Suures saalis toimunud peol istuti sügiseselt kaetud laudade taga, keskele jäetud vajalik tantsuruum. Jah, juba pea esimeste muusikahelide vallandudes vallandus ka tantsurõõm, mis püsis üsna hiliste tundideni.
Krieger kitarri ja Kirss väikese akordioniga sisenesid saali peo avalöögina hoopiski tagantuksest, jalutades mustlasvalssi esitades läbi rahva lavani; pidu oli seega sisse juhatatud ja muusikud otsekohe omaks võetud. Krieger ja Kirss, kes mõlemad õhtut juhtisid, suhtlesid publikuga vabalt, laule saatis hea huumor ja lõbusad vahepalad; laulud, mis kõlasid, tuletasid meelde nii möödunud aegu („Järv leegib eha paistel“, „Kawe kelder“) kui tutvustasid ka uuemat. Kriegeri, kellelt on ilmunud mitu populaarset CD-d, repertuaar on ääretult lai, ka reede õhtul esitas ta oma paremikku, tulles mõistagi vastu ka kuulajate soovidele. Põgenevatest unenägudest vabaduseihani — „Põgene, vaba laps“, tuntud filmist „Viimne reliikvia“ — kõlasid nii tantsulisemad palad kui sellised, mida kuulates hoopis mõtted voolama hakkavad. Ka värskeimal, selle aasta algul välja antud CD-l on mitmeid mõtiskleva iseloomuga palasid.
Tantsupõrand polnud vist hetkekski tühi; kuid lisaks tantsule sai mängida ka. Vahepeal organiseeris Jaan Kirss publiku hulgast ansambli, kellele jagati kohvrist väljailmunud häälekad muusikariistad ning lava ees läks tõeliseks mölluks.
Loomulikult kuulus lõikustänupüha peo juurde ka vastav söök, milleks Põhja-Ameerikas traditsiooniliselt kalkun. Aga palju muud head-paremat ka. Seda kõike sai saali tagaosas buffet-stiilis lauadadelt. Vägeva prae järel veel pirukaid, kringlit, kooke... Nii et tuligi aga taas ja taas tantsupõrandale, kaloreid põletama minna.
Et saalis viibis mitmeid siinseid tuntud muusikuid, polnud neilgi lavaleminekust pääsu. Andres Raudsepal ja Enno Õunapuul tuli üles astuda päris mitme lauluga, mida nad ka ilmse heameelega tegid. Muide, laval toimus ka kahe koolivenna kohtumine aastakümneid hiljem — nimelt on Jaan Kirss ja Enno Õunapuu omal ajal koos muusikakooli radu käinud.
Peost võiks veel pikemalt pajatada, kuna see oli pikk ja igati meeleolukas — ent seal valitsenud vahvat meeleolu vaevalt keegi läbi leheridade edasi anda suudab. Tore on, et kodumaa muusikud nii sageli siia Toronto eestlaskonna hulka tee leiavad — tee, mis on küll pikk, aga kui on teada, et oodatakse ja soojalt vastu võetakse, on ookeani ületamine vast siiski vaeva väärt. Ning et leidub kutsujaid ja korraldajaid nagu Veltmannid, kelle vaeva niisuguse suurürituse läbiviimisega võib vaid aimata.
Muusikud asuvad koduteele sel pühapäeval; aga enne seda jõutakse teha veel mõned esinemised nii Torontos kui ka Ottawa eestlaskonnale külla minna.
