Jumalateenistus algas orelipreluudiumi ja koraaliga „Minu süda tänupalves“. Peale liturgilist osa ja Pühakirja lugemist (Mt.6:19–33) laulis koor C. Steini „Issandat kiitke“, millele järgnes koraal „Suur Jumal, nüüd su palge ette“.
Oma jutluses Mt.6:31–33 alusel meenutas õp. Petersoo esmalt möödunud aasta rõõme, muresid, kordaminekuid ja võitlusi. Kristlastena jahmatab meid terroriste valdav kohutav viha oma vendade vastu, sest nii juudid kui araablased on ju Aabrami järeltulijad.
Ometi on Jumal selgi aastal kinkinud meile rikkaliku saagi, nii et meil pole toidupuudust. Maailmas on aga palju kohti, kus tuntakse teravat puudust igapäevasest leivast, mida on põhjustanud looduslikud katastroofid ja relvastatud konfliktid. Paluge Jumalat maailma rahu pärast! Palves on jõud nii üksikinimese kui ka rahvaste elus. Kristuse sõnul ei saa me kahte isandat — Jumalat ja mammonat — korraga teenida. Mammona all mõeldakse kirge ja armastust rahalise rikkuse vastu.
Vaatamata kurjusele valitseb siiski Jumal maailma ja lõpetab pimeduse võimu, nagu see sündis meie kodumaal 12 aastat tagasi. Jumala tõotus maksab ka täna: kui me palume teda, siis sünnivad imed ja lahenevad kõige keerulisemad olukorrad.
Meil on põhjust tänada Jumalat, sest meil ei ole neid raskusi, mis vaevavad poolt maailma elanikkonda.
Jumal on andnud kõigile rahvastele võrdsed arenemise tingimused, aga see areng võib toimuda ainult siis, kui inimesed armastavad ligimest kui iseennast ja nõuavad esiteks Jumala riiki ja tema õigust.
Oleme rõõmsad ja tänulikud kõigi nende rikkalike andide eest, mida Jumal on meile kinkinud, ja võime ilma muretsemata vastu minna tulevikule.
Koor laulis veel J. Talli „Rukkipea“ ja lõpuks „Meie Isa Palve“. Jumalateenistus lõppes koraali ja postluudiumiga.