Islandlasest kunstniku Olafur Eliassoni päike ja tehisilm Tate Modern kunstimuuseumi massiivses turbiinisaalis Londonis, Inglismaal. Foto: Riina Kindlam
Aga teate, kui hea on Tallinnasse saabuda peale keskööd? S.t. lennujaama, Ülemistele (järve nägemata). Esmakordselt ei olnud paha ehk seda surinat, nagu peas olev kell oleks 7 tundi ette keeratud ja aju hammasrattad ei pea pingele vastu.
Pakun välja, et lahendus võib peituda pikas peos ehk võidetud vahepeatuses – üleväsimuses. Minu kingituseks oli London, üks paljudest maailmalinnadest, mis asub imekenasti Toronto-Tallinna liinil. Kaheksa tunniga saab Londonist täiesti mingi mulje, öömaja eest muretsemata. Närvidele käis vaid see, et mind ei lubatud Eesti passiga Heathrow passikontrolli kiirest eurokoridorist läbi. Ametnik: “Are you an EU member state yet?” Reisija mina: “Eee... no, not yet. But the sign says and European economic area.” Tema: “Sorry.”
“Huvitav, aga kes me siis õige oleme?” mõtlesin pahuralt pikalt looklevas kaugete riikide passikontrollisabas. Juba UK pinnal WCsse sisenedes teritasin kohe uudishimulikku kõrva kohalike murrakute püüdeks, nähes ees kaht puhastajaametis neidu. Kuid on saabunud uus aastatuhat ja sellised tööpreilid räägivad hoopistükis vene keelt.
Metroo ehk allmaaga saab Heathrow'st kesklinna vähem kui 50 minutiga. Piiramatut liiklemist võimaldav päevapilet maksab £8 ehk umbes $17 CAD. Õnneks on muuseumid tasuta.
Londoni naba Trafalgar Square’i üht külge äärestabki riiklik kunstimuuseum, teist Canada House. Kõik Kanada provintsi- ja territooriumilipud lehvivad uhkelt vaid mõne sammu kaugusel purskkaevukalade veemöllust. Üks tuttav kanadalane olla seal kunagi mõni tund puhanud, kuid kes see raatsib nõnda kallist aega raisata.
Ka ei söandanud hiljem riskida lennukist mahajäämist näljutava kunstniku David Blaine’i nimel, kes ometi veetis viimaseid päevi rekordilisest 44-st klaaskastis Thamesi jõe kohal. Minu rõõmuallikaks oli hoopis külaskäik moodsa kunsti muuseumi Tate Modern. 1947.a. jõekaldale ehitatud massiivsest elektrijõujaamast sai 2000.a. briti moodsa ja kaasaegse kunsti uus kodu. Selle meeletu mõõtmetega turbiinihallis avati just tol päeval Taanis sündinud islandlase Olafur Eliassoni viis kuud kestev näitus “The Weather Project”. Suur oranzh tehispäike hõõgub saali ühes otsas, kahelt poolt pumbatakse sisse udu ja lagi on otsast otsani peegel. Paljud külalised viskusid pikali ja nautisid oma vehkimiste vaatlemist neli korrust kõrgemas laepeegelduses. Pealtvaatajate palgeile laskuv oranzh kuma oli ühtaegu õudne ja intrigeeriv – kuid pigem tuumasõjajärgne kui tavaloojang. Kõige enam jahmatas installatsiooni suuremõõtmelisus ja hoone ise; akendeta torniga kivikolossus.
Aga mis nii väga Londonist, teid huvitab Tallinn! Tallinnas on mõned puud veel lehes, võibolla kolmandikki ja neid ehib nüüd valge lumekiht. Raadios on juttu 1. detsembrist seaduslikeks muutuvatest talverehvidest (kummidest) ja soolamise/liivamise rezhiimide käikuminekust. Kuid alles nädala eest oli kuumimaks teemaks raamatupoe Rahva Raamatu saatus.
Pärnu maantee ja Väike-Karja tänava nurgal on üle 90 aasta olnud raamatukauplus; nüüd on aga hoone uusomanik lubanud enamuse selle müügipinnast eksklusiivse Hugo Bossi rõivakauplusele. Ja rahvas tõstis kisa. 17. oktoobril korraldati Draamateatri ees pikett ja internetis kogutakse siiamaani protestijate nimesid. Neid on nüüdseks laekunud mitu tuhat. Nii et pealtnäha äri ülistavas, stiilihimulises Eestis leidub siiski omajagu kirjandustraditsiooni hindajaid. Jõudu neile.
Lõpetuseks olgu öeldud, et vaatamata teatud sarnasustele Tallinna laht EI ole Ontario järv. See meretuul lõikub peast läbi nagu õige nuga kõrvitsast, nii et mütsid pähe ja tihastele aknalauale rasva. Või vanalinna Vene tänavale Kloostri Aita hõõgveinile. Seal kamina ees need read kirja pandi ja SEE on talvine Tallinn.
Riina Jõe Kindlam
Tallinnas
