7. juuni pommiplavatused Londoni metroos ja tänaval hommikuse tipptunni ajal ei olnud arvatavasti mitte päris seda, mida al-Qaida (või kes iganes need pommid pani) oli lootnud. Rünnak tuli londonlastele shokina, kuid mitte üllatusena, märgivad vaatlejad, meenutades, et inglastel on tulnud pommidega hakkama saada juba Hitleri Blitzkriegist saadik, rääkimata Iiri Vabariikliku Armee (IRA) terroriaktidest sõjajärgseil aastail, eriti 1970-ndail. Nii päästemeeskonnad kui üldsus reageerisid kiiresti ja distsiplineeritult ning al-Qaida ilmseks pettumuseks ei olnud näha märke ülemaalisest paanikast.
Iseküsimus on, milliseks kujunevad nende plahvatuste pikema-ajalised järellainetused. Kas ka briti üldsuse suhtumises tekib selline huvi ja tõsiduse kaotus, nagu Ameerikas on järgnenud 2001. a. terrorirünnakuile? Wall Street Journal'i (WSJ) kolumnisti Dan Henningeri hinnangul on ameeriklaste suhtumine „9/11-sse“ muutunud frivoolseks ja unustatud on islamiterroristide tõeline ohtlikkus. Henninger arutleb: „Ühendriikides näib olevat toimunud mingi „9/11“-järgne tõsiduse kadu. Sedamööda, kuidas 11. septembri tõelisus Ameerikas, Bali kuurordis või Madridi raudteejaamas kahvatub, hakkab meile kummalisel kombel tunduma üha „julgemana“ määrata mingi tähtpäev meie väeosade äratoomiseks Iraagist, sulgeda Quantanamo terroristide kinnipidamiskoht („Gitmo“) või tühistada Patrioodi Seadus“. (WSJ, 8. juuli).
Henninger nimetab siin neid sõjavastaste rahuretsepte, mis näiliselt taotlevad kodanikuõiguste kaitset või sõja lõpu kiirendamist, kuid praktiliselt kahandaksid ameerika sõdurite võitlusmoraali ja julgustaksid terroriste. Tegelikult on põhjust oletada, et nii „Gitmo“ kui „Patrioodi Seadus“ on terroriaktide ohtu USA pinnal aidanud vähendada, nagu väidab nt. Washington Times'i kolumnist Rich Lowry: „Ameeriklased võivad leida mõnevõrra külma lohutust faktist, et al-Qaida kindlasti eelistaks anda oma lööke meile siin, Ühendriikides, kuid ilmsesti ei saa sellega hakkama. Selline akt võib muidugi toimuda juba kasvõi homme. Kuid et ta ei ole seni toimunud, annab tõenäoselt tunnistust „Patrioodi Seaduse“, sadade illegaalsete immigrantide kinnipidamise ning üldiselt tugevdatud piirikontrolli tõhususest pärast 11. septembrit (2001).“ (WT, 11. juuli).
Kanada päritolu kolumnist Mark Steyn ei ole aga kuigi kõrgel arvamusel briti sisekaitse võimetest. Ta küsib, kuidas võisid kaks Greenpeace'i aktivisti ronida Westminister Palace'i Püha Stephani torni; või Daily Mirror'i reporter pääseda sisse Buckinghami palee teenijate ruumidesse; või ka Osama bin Ladeniks riietunud bluffija ilmuda prints Williami sünnipäevapeole? Eriti rahutust tekitav on tõik, et sajad dzhihhadistid (nn püha islamisõja võitlejad) reisivad kõikjal maailmas Briti passidega. Artiklis pealkirjaga „Kas Suurbritannia läheb nüüd tagasi magama?“ kirjutab Steyn: „Pakistanis kõnelevad dzhihhadistid avalikult Londonist kui terrorismi sillapeast Euroopas. Arvestades, kui palju briti dzhihhadiste on avastatud Afganistanis, Pakistanis, Indias, Iisraelis, Tshetsheenias ja Bosnias, võib ainult lollpea uskuda, et neil ei ole plaane (Inglismaa) jaoks.“
Viitega sellele, et pommirünnak Madridi raudteele mõjutas hispaanlasi oma sõdureid Iraagi koalitsioonist välja tõmbama, kuid dzhihhaadi massimõrv Bali kuurordis õhutas austraallasi (kes kaotasid Balil kõige enam elusid) Iraagi koalitsioonile truuks jääma, lõpetab Steyn üleskutsega brittidele: „Inglastel on nüüd valik – kas käituda nii, nagu seda tegid hispaanlased pärast Madridi või nii, nagu austraallased pärast Balit“.
Kuid sügavam on küsimus, mille eelpool esitas WSJ Dan Henninger. Nimelt, kas aja kuludes kaob ka inglaste suhtumises neid tabanud pommirünnakuisse „tõsidus“ nagu Ameerikas ja asendub „band aidi“ tüüpi ideedega nagu Gitmo sulgemine või „Patrioodi Seaduse“ lahjendamine — teisisõnu, asendub „rahustamispoliitikaga“ (appeasement’iga).
See ei oleks midagi muud kui aeglane allavandumine. See oleks kaotus.
Londoni pommid ja USA
Arvamus
TRENDING
