Õpetaja meenutas neid 1944. a. septembripäevi, mil tuhanded eestlased olid põgenemas Vene armee eest. Paljud läksid Läänemere kaldale, et sealt edasi jõuda Rootsi või Saksamaale. Enamusel oli õnne ja nad pääsesid rahulikku Rootsi. Teised pidid leppima uute kannatustega Saksamaal. Paljud aga kadusid Läänemere voogudesse. Iga kannatuse ajal oli inimesel vaja Issanda hellust ja Tema aitavat kätt.
Pastor ütles, et me ei tohiks aga unustada Jumala abi ka praegu, kui Eesti on saanud vabaks ja liitunud teiste riikidega suuremaks ühenduseks. Sellest hoolimata ületatakse tihti meie riigi piire. Peame palvetama, et Jumal kingiks meile rahulikku elamist Eestis.
Jumalateenistusel oli organistina kaastegev õpetaja abikaasa Anne Jalakas, kes esitas ka flöödil C. Ph. Em. Bach sonaadi a-moll I osa Poco Adagio.
Jumalateenistusele järgnes kohvilaud. Koguduse esimees E. Tooming tänas õpetajat jutluse eest ja laekur A. Loone andis pr. Jalakale lilled. Hamiltoni koguduse poolt tervitas H. Toomsalu.
Koosviibimisel osalenud tundsid huvi kirikute ja õpetajate olukorra vastu Eestis. Õp. Jalakas, kes on ühtlasi Ida-Harju praost, ütles, et nende pere saab majanduslikult hakkama. Samuti suutsid nad seda ka siis, kui ta noore õpetajana Hiiumaal töötas.
Õpetajad ei saa Eestis kindlat palka ega pensioni. Nii on paljudel vaimulikel ja nende abikaasadel mõni teine amet. Maakohtades, kus kirikud asuvad, elavad kohapeal vähesed õpetajad, vähemalt Harjumaal on see nii. Õpetajad tulevad enamasti oma kogudustesse ainult pühapäevasteks teenistusteks ja elavad Tallinnas. Ehkki uusi õpetajaid tuleb juurde igal aastal, on kogudustel jätkuvalt probleeme pastorite leidmisega.
Nagu teate, oleme kutsunud mitmeid nooremaid eesti õpetajaid ka siia, Kanadasse.
Jalakatele sooviti lõpuks veel meeldivat aega Kanadas ja õnnelikku kojusõitu.