Tihti õnnestub parasvöötme talvises looduses näha Eesti lipu värve. Kõige enam kipub avalduma trikoloor sinises taevas, mustavas metsaviirus ja valges lumeväljas. 13. veebruaril veidi pärast kella kuut õhtul sai suhteliselt kogemata jäädvustatud selline trikoloori moodustav merevaade Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi lähedal Pirital teel Tallinnas. Taevas kumas veel sinkjalt, peaaegu rukkilille-siniselt, meri Tallinna reidil oli juba sünkjaks mustaks tõmbunud ning rannajoon oli palistatud tihkelt valge jää ja lumega. Esialgu jäi see kooslus märkamatuks, silma jäid hoopis mustas helendavad valged täpid – lainetel hüplevad luiged ja liikumatud jäämütsidega kivimürakad. Hiljem, fotoka ekraanilt vaadatuna kumas selgelt vastu Eesti lipp. Lipu musta värvilaiu vasakus servas sädelesid Kalamaja, Karjamaa ja Paljassaare tuled.
Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, ,,Vironia“ osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Otsustati, et värvid pidid: kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas.
Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles. Tänavu 4. juunil möödub 137 aastat esimese sinimustvalge lipu pühitsemisest Otepää kirikus ning selle esimese lipu koduks on 2016. aastast Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsiooni lipusaal. Kõik sellele järgnevate lippude värvid peegeldavad Eesti ilmastikku ja loodust, on omavahel kooskõlas ning rõõmustavad ootamatu ilmumisega üleelusuuruses just praegusel aastaajal.
Foto ja tekst: Riina Kindlam
