Eesti Loomeliidud ja Eesti avalikkuse muutus 1988 – 2018
Maarja Pärl Lõhmus
Loomeliitude manifesti 19 teesi: Eesti tee suletud ühiskonnast avatud ühiskonda.
Kas Eesti ühiskond on avatud ühiskond? Kindlasti. Kuidas aga toimub avatud ühiskonna hoidmine avatuna? Ajakirjanike igapäevatöö abil- et infoühiskond hakkaks reaalselt toimima, et infoliikumine takitab mingi huvirühma müüdiühiskonnal uskumusavalikkusel välja kujuneda nii, et fakte tuleks tõrjuda ning osa mõisteid ning analüütilist sõnavara vältida.
Eesti ei saa endale lubada mitte-avatud ühiskonda, sest kaotab siis relevantse orienteerumise ja ühiskonna kollektiivse reflektsiooni, mis on saavutatud pärast sovetiperioodi väga raskete ja keerulistel vastuoluderikkal teel, juhendina selge pilk, mälu ja küsimisjulgus.
Riigikaotusperiood lõppes Eestis 1991.
Riik on riik on riik.
Ehk nagu Trump rõhutab praegu anno 2018 Davosis: America is first, BUT … iga maa juhtkond peab ütlema sedasama oma maa kohta.
Paar päeva tagasi oli ERRis Madis Hindre intervjuu Eestisse planeeritavate Rail Balticu kaevanduste ja teeolukordad kohta: Omavalitsused eeldavad, et riik aitab korda teha teed, mida mööda hakatakse vedama RB jaoks vajalikke maavarasid https://www.err.ee/…/omavali... 26.01.2018)
ERRi veebis on pealkiri muudetud: Rail Balticu jaoks vajalikud omavalitsused ootavad riigilt teeremonti
Märkate kahe pealkirja sisulist erinevust:
1. on kaotatud ‘RB jaoks vajalikke maavarasid’
2. on kaotatud ‘omavalitsuste’ subjektsuse, subjektipositsiooni riigi ja Rail Balticu suhtes
3. on tõstetud subjektiks – nõudvaks institutsiooniks Rail Baltic nii, et ‘omavalitsuste’ rolli on nõrgendatud, on allutatud Rail Balticu ‘vajadustele’.
Huvitav. Miks nii?
Kellele ajakirjaniku enda väärikas ja omavalitsustele väärikust andev positsioon ette jäi?
Selline poliitiline toimetamine viitab avaliku teksti suletuse suunale.
Teoreetiliselt teame, et avatud ühiskonnas avaliku teksti toimetamise suund on avatuse ja avalikkuse laiendamisele, raamimine rõhutab avatust;
suletusse suunduvas ühiskonnas on avaliku teksti toimetamise suund tähendusvälja kitsamaks suunamine ja hierarhiseerimine, alluvussuhte rõhutamine võimalusel.
Antud näitel puhul näeme avaliku teksti funktsioonimuutust:
Avaliku teksti transformatsioonides on huvitav nende avalike tekstide funktsioonimuutus - nn poliitiliselt korrigeeriv toimetaja võtab uudisloo kui materjali, millest moondab 'uue' funktsiooniga loo, tihti piisab peakirja kui FOOKUSE muutmisest.
Kui algtekst: Omavalitsused eeldavad, et riik aitab korda teha teed, mida mööda hakatakse vedama RB jaoks vajalikke maavarasid versus …
*
MIKS peab ajakirjaniku teksti hakkama korrigeerima tänapäeval?
Muidugi, olen oma doktoritöö kirjutanud just avaliku teksti tsenseerimise ja manipuleerimise tehnikatest http://hdl.handle.net/10062/24...
Näeme, et semiootilise tekstianalüüsi mudeli 'materjali' toodab tänane ERR oma pealkirjavahetusmänguga ka juurde.
Selle üksiknäite arutamise taga on paljuräägitud viimase kümnendi üldisem suund, kus Eesti tõsised loomeisikud näevad ametnike Eesti-kesksuse nõrgenemist ja imelikku juttu ‘Eesti on perifeeria’ ning liikumist Eesti-subjektsuse üldise nõrgendamise, näilisuse ja iseennast/Eestit provintslusse määramise suunas.
Eesti loodusest mittehoolimise suunas.
Selline pendliliikumisperiood.
Veelgi enam, mullu kurtis kolleeg ERRist, et Rahvusringhäälingu uudistejuhtidele metsa- ja Rail Balticu teemat pakkudes sai ta vastuseks täieliku ignoreerimise kui blokeeritud teemast.
Praegu võime näha Rahvusringhäälingu ajakirjanduses sellist ajastut, kus tõsised Eesti loodushoiu teemad, millel on kirjutatud avalikke pöördumisi, pole Eesti avalikus ringhäälingus tõsistesse ajakirjandusanalüüsidesse jõudnud.
ERRile ametlikult määratud roll ajakirjanduse info laiendajana avatud ühiskonnas on asendumas ajakirjanduses endas info kitsendamisega, suund on ühiskonna suletusele, infoühiskonnast kaugenemisele.
Tänasele Eesti ajakirjanduse olukorrale sarnane, Eestit perifeeriana kujutlevate ametnike ning Eesti-maailma kultuurikeskmena tajutava loomerahva vastuseis ei ole esmakordne, sama seis oli ka 30 aastat tagasi.
Küsimus on, kumma poolele hoiab tänapäeva armee – ajakirjandus?
Eelmisel korral aastal 1988 Loomepleenumil esitas loomerahvas Eesti perifeeriasse surumise vastu 19 manifestset teesi, vaatame need üle: *
1. Tagada Eesti majanduslik ja kultuuriline iseseisvus ise otsustada oma asju;
2. Eesti kodakondsuse määratlemine;
3. Eesti täielik isemajandamine, erimajandustsoon;
4. Kultuurielu detsentraliseerimine;
5. Aastakümneid kestnud mahajäämusest ülesaamine sotsiokultuurilise sfääri arenduse kiirendusega;
6. Taastada rahvusteaduste prioriteetsus;
7. Riiklikult rahastatud teadus- ja kultuurikontaktid väljaspool Eestit elevate rahvuskaaslastega;
8. Tagada kogu elanikkonna objektiivne kursisolek kõigi Eestiga seotud probleemide ja projektidega;
9. Tagada Eesti elu sõlmküsimusi puudutavate valitsuse otsuste eelnev avalik läbiarutamine ajakirjanduses;
10. Regulaarselt avalikustada statistikaandmed Eesti rahva ja ta elukeskkonna seisundi kohta;
11. Tagada õiguskaitseorganite tegevuse maksimaalne avalikkustamine ja kontroll üldsuse poolt, viia miinimumini seadusrikkumisvõimalus neis organeis;
12. Tunnistada ENSVs 1941 ja sõjajärgsete aastate massilised küüditamised ebaseaduslikuks, nõuda aktide tühistamist, avaldada kõikide represseeritute nimekirjad, luua ajaloomuuseumi nende materjalide osakond, rajada monument;
13. Avaldada kõik 1940ndatel ja 1950ndatel hävitamisele kuulunud raamatute nimekirjad, taastada meie raamatukogufondidesse neisse nimekirjadesse kuulunud ja hävitatud emakeelne väärtkirjandus;
14. Muuta radikaalselt senist ehituspoliitikat;
15. Keelata Rakvere ja Toolse fosforiidimaardla loomine, luua Pandivere veekaitseala, mittenõustuda Balti Soojuselektrijaama laiendamise ja Maardu tehase rajamisega, Pärnu lahe avariiseisund likvideerida.
16. Saavutada negatiivne migratsioonisaldo Eestisse.
17. Tartu kultuurikeskuse tähenduse taastamine, Eesti Rahva Muuseumi ehitus.
18. Anda vabaks kirjastamine ja trükkimine, loobuda suure tiraažiga üleliidulise raamatulevi trükkimisest, mis kulutab meie paberifondi ja trükkimisvõimalusi.
19. Eesti juhtkonnalt ootab meie rahvas suuremat initsiatiivi ja printsipiaalsust meie huvide ja põhiseaduslike õiguste kaitsel. Sellest lähtuvalt avaldab plenum rahulolematust seniste partei ja ministrite juhtkonna senise tegevusega.
Mis osas on need osaliselt veel või jälle aktuaalsed?
Millised teesid on lisandunud tänasesse loomeliitude oma manifesti?
_____
* EKP KESKKOMITEELE
EESTI NSV ÜLEMNÖUKOGU PRESIIDIUMILE
EESTI NSV MINISTRITE NÖUKOGULE
EESTI NSV LOOMINGULISELE INTELLIGENTSILE
Toetades NLKP Keskkomitee algatatud Nõukogude ühiskonna kõigi elusfääride uuendamist, kurssi demokraatia täiustamisele ja radikaalsele majandusreformile, tunnustades neid esimesi samme, mis meie vabariigis on astutud demokraatia ja avalikustamise laiendamise, põhi rahvuse keele ja kultuuri õiguste kaitse, sisserände tõkestamise, keskkonnahoiu jt. valdkondades, märgib Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste pleenum rahutusega mitmeid protsesse ja nähtusi meie elus, mis takistavad uutmise kulgu ja on kahandanud rahva usaldust juhtorganite vastu.
Disproportsioonid majanduses süvenevad. Kõikides valdkondades, sh. kultuurielus, pole ikka veel märku detsentraliseerimisest. Eesti NSV regionaalse isemajandamise idee on leidnud tõrjuvat suhtumist ülaltpoolt, ometi tõestab selle idee ulatusliku arutamise käik rahva toetust ettepanekule. Kestab liiduliste ametkondade surve, mis halvab kohaliku algatuse ning kahandab tegelike töötegijate peremehetunnet ja vastutust. Kirde-Eesti maavarade kasutuselevõtu projektidele on lisandunud niisama küsitavad ehituskavad Tallinnas ja Narvas, mis ähvardavad kaasa tuua uusi põhimõtteliselt lahendamatuid majanduslikke, sotsiaalseid ja ökoloogilisi probleeme. Elamuprogrammi lahendamist on käsitletud lahus üldise elukeskkonna kujundamise tänapäevaülesannetest.
Reguleerimata on eesti keele asend koduvabariigis.
Tänini kontrollimatu sisseränne on ohtlikult mõjutanud demograafilist ning sedakaudu ka üidist majanduslikku ja kultuurilist situatsiooni, teinud praktiliselt lahendamatuks elamispinnaprobleemi, loonud ühiskonnas tõsiseid pingeid, eriti rahvustevahelistes suhetes. Samal ajal on rahvusküsimuse hindamisel Eesti NSV-s jäädud küündimatuks ja pinnapealseks, käsitledes seda ainult kasvatusliku probleemina.
Kõige selle tagajärjena ohustab eestlaste säilimist rahvusena demograafilme kriis, mille lahendamiseks on vaja koheseid resoluutseid abinõusid valitsuse poolt. Pleenum peab enesestmõistetavaks, et oma tegevuses tuleb Eesti NSV valitsusel pidada esmatähtsaks eesti rahva säilimise ja arengu vajadusi. Oleme seisukohal, et rahvuskultuuride tegeliku võrdsuse tagab vaid eesti keele ja kultuuri prioriteedi kaitse kogu Eesti NSV territooriumil.
Meie arvates on kuni viimase ajani olnud poliitilise elu suunamisele Eestis iseloomulik ebakompetentsus ja ennatlikkus otsustamisel ning närvilisus. Selle asemel et otsida, leida ja ainuvõimalikul sotsiaal-majanduslikul alusel likvideerida esinevate puuduste ja pingete tõelisi põhjusi, on uutmisvastased jõud püüdnud nende pingete olemasalus süüdistada kas välispropagandat, kohalikke massiteabevahendeid või mitteformaalseid grupeeringuid. Kahjuks on neid süüdistusi toetatud kõrgetel foorumitel. Sääraseid vaateid on levitatud ka üleliidulisse ajakirjandusse, mis on näidanud vääras valguses Eestimaal toimuvaid protsesse.
Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum kiidab heaks Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu märgukirjad ja ettepanekud vabariigi direktiivorganitele, milles on käsitletud elamuehitusprogrammi, fosforiidiprobleeme, avalikustamist, ametliku teabe sisu ja taset hinnangu andmisel sündmustele ja protsessidele meie ühiskonnas, Eesti NSV ismajandamist, eesti keele fikseerimist riigikeelena, juriidiliste eriaktide koostamist jt. probleeme. Peame vajalikuks tihendada Eesti NSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu koostööd EKP Keskkomitee, Eesti NSV Ülemnõukogu ja Eesti NSV Ministrite Nõukoguga.
Pleenum kutsub üles vabariigi loovintelligentsi rakendama oma ande, oskused ja loomepotentsiaali partei uuenduskursi elluviimisele, lähtudes NLKP XXVII kongressi suundadest ja põhimõtetest. Selleks teeb pleenum järgmised ettepanekud.
1. Vabariigi seadusandlikel organitel avaldada initsiatiivi üleliidulise ja vabariigi põhiseaduse muutmises eesmärgil tagada Eesti NSV majanduslik ja kultuuriline iseseisvus, õigus eelkõige ise otsustada oma asju.
2. Määratleda Eesti NSV kodakondsus vabariigi konstitutsioonis ja seadusandluses.
3. Võtta suund vabariigi üleminekule täielikule isemajandamisele. Alustada Eesti erimajandustsooni idee läbitöötamist. Avalikustada regionaalse isemajandamise kontseptsiooni töögruppide kõik materjalid.
4. Vabariigi juhtorganitel ja loovliitudel astuda konkreetseid samme kultuurielu detsentraliseerimiseks Eesti NSV-s.
5. Aastakümneid kestnud mahajäämusest ülesaamiseks rakendada täiendavaid vahendeid sotsiaalkultuurilise sfääri materiaalse baasi kiireks arenguks.
6. Taastada rahvusteaduste prioriteetsus meie vaimses kultuuris, suurendada nende finantseerimist ja teadlaste ettevalmistamist.
7. Riiklikult toetada teadus- ja kultuurikontaktide arendamist väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslastega.
8. Tagada kogu vabariigi elanikkonna eelnev ja objektiivne kursisolek kõigi Eestimaaga seotud probleemide ja projektidega nii eesti- kui ka venekeelsetes infokanalites.
9. Tagada põhiliste vabariigi elu sõlmküsimusi puudutavate Eesti NSV valitsuse otsuste eelnev avalik läbiarutamine ajakirjanduses. Luua ja rakendada tööle süsteem avaliku arvamuse uurimiseks kõigis aktuaalsetes ühiskonnaelu probleemides ning regulaarselt avalikustada selliste küsitluste tulemused.
10. Regulaarselt avalikustada statistilised andmed Eesti rahva ja tema elukeskkonna seisundi kohta.
11. Tagada vabariigis õiguskaitseorganite tegevuse maksimaalne avalikustamine ja reaalne kontroll üldsuse poolt, viia miinimumini seadusrikkumiste võimalus neis organeis ajal, mil see keerulistes situatsioonides võib omandada ohtliku ja provokatsioonilise iseloomu.
12. Tunnistada Eesti NSV-s 1941. a. ja sõjajärgsetel aastatel toimunud massilised küüditamisaktsioonid ebaseaduslikuks ja protestida kõik nimetatud aktsioonide aluseks olnud aktid nende tühistamiseks. Avaldada kõikide represseeritute nimekirjad. Eesti NSV Ajaloomuuseumi koosseisus luua osakond, kuhu koondada kõik stalinismi ebaseaduslikke repressioone käsitlevad materjalid. Rajada monument stalinismi süütutele ohvritele.
13. Avalikustada kõik 1940. ja 1950. aastatel hävitamisele kuulunud raamatute nimekirjad. Võtta konkreetseid meetmeid meie raamatukogufondide taastamiseks neisse nimekirjadesse kuulunud ja hävitatud emakeelse väärtkirjandusega.
14. Pidada vajalikuks radikaalselt muuta senist ehituspoliitikat.
15. Lugeda lubamatuks Rakvere ja Toolse maardla katsejaoskondade loomine. Luua Pandivere riiklik veekaitseala ning mitte lubada edasisi geoloogilisi uurimistöid Rakvere (Lääne-Kabala) maardlas. Mitte nõustuda Balti Soojuselektrijaama praeguse laiendusprojektiga ning mürkkemikaalide tehase rajamisega Maardusse. Toetada Eesti NSV Ministrite Nõukogu seisukohti mitte rajada vabariiki nafta- ja kemikaalisadamat. Võtta tarvitusele radikaalsed abinõud ökoloogilise avariiseisundi likvideerimiseks Pärnu lahes.
16 . Toetada seniseid meetmeid immigratsiooni tõkestamiseks vabariiki. Samas jätkata märksa radikaalsemate meetmete väljatöötamist ja realiseerimist eesmärgiga saavutada negatiivne migratsioonisaldo Eesti NSV-s.
17. Teha kõik vajalik Tartu kui kultuurikeskuse tähenduse taastamiseks. Likvideerida takistused Eesti Rahva Muuseumi ehituskavade realiseerimiselt.
18. Oluliselt muuta kirjastamise ja eestikeelse kirjanduse trükkimise olukorda, loobudes suuretiraažilistest üleliidulisse raamatulevisse suunatavatest väljaannetest, mis kulutavad meie paberifondi ja trükivõimalusi. Laiendada kirjastamise õigus loomingulistele liitudele, seltsi dele, kõrgkoolidele ning teadus- ja kultuuriasutustele.
19. Pidada vajalikuks rõhutada, et meie rahvas ootab Eesti NSV juhtkonnalt suuremat initsiatiivi ja printsipiaalsust vabariigi huvide ja konstitutsiooniliste õiguste kaitsel. Sellest lähtudes avaldab pleenum rahulolematust EKP Keskkomitee I sekretäri K. Vaino ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe B. Sauli senise tegevusega.
Nõukogude Eesti loominguline intelligents tunnetab oma vastutust praegusel komplitseeritud, kuid lootusrikkal ajal. Me näeme oma ülesannet tihedas koostöös kõigiga, kes on seostanud oma lootused perestroikaga, nii tööliste kui põllumeeste, haritlaskonna esindajate kui ka poliitiliste juhtidega.
Kiri on vastu võetud Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil 2. aprillil 1988 Tallinnas, Toompeal.
