- 65 aastat tagasi kaotas Eesti sõna otseses mõttes üleöö mitte üksnes omariikluse, vaid ka kogu 22 aastase iseseisvusajaga tehtud töö vilja. Sisuliselt tähendas see sama, mis ühe korraliku perekonna pantvangi võtmist relvastatud terroristide jõugu poolt. Suur erinevus seisnes aga selles, et kui ühe perekonna röövimise korral astuvad tegevusse korrakaitsejõud, siis aastal 1940 selliseid jõude – ei siseriiklikke ega rahvusvahelisi – polnud faktiliselt olemas. Tol hetkel – 11 kuud pärast kahe terroristide grupi pealikute kokkulepet 23. augustil 1939 - olid terved Euroopa osad sattunud olukorda, kus normaalne kodanikuühiskond oma seaduste ja tagatistega väliste agressiivsete jõudude survel täielikult purustati. Balti riikide täielik okupeerimine Punaarmee poolt langes kokku Prantsusmaa kapituleerumisega Hitleri Saksamaale. Meist läänepoolsematel Euroopa rahvastel õnnestus siiski viis aastat hiljem taastada iseseisvus ja kodanikuühiskond. Eesti, Läti ja Leedu pantvangidraama eripära seisneb selle pikkuses. Kui tänapäeval kestavad sellised terroriaktid päevi, siis Balti rahvad jäid pantvangiseisundisse pooleks sajandiks. Siit johtuvad suured, tänase päevani kestvad raskused vabale maailmale selgitada, mis meiega õieti juhtus? Ja tüüpilised lääneriikide kodanike reageeringud – aga kui selliseid asju teiega juhtus, miks te ei kutsunud politseid?
- Suvel 1940 juhtus aga see, et meilt rööviti peaaegu üleöö – mõne nädala vältel – põhilised inimõigused: õigus elule, vabadusele, arvamusavaldusele, väärikusele, ajaloolisele tõele, rahvustundele, kodanikualgatusele, tsiviilühiskonnale, eraomandile, oma töö viljale.
- Eesti Vabariigi likvideerimine algas 17. juunil 1940 Punaarmee täiendavate väeosade sissemarsiga, seadusliku valitsuse kukutamisega ning kulmineerus terrori tingimustes moodustatud nõukogude nukuparlamendi 21. juuli istungiga, mis Kremli stsenaariumi kohaselt palus vormistada Eesti allaneelamine kui pantvangi võetud rahva sooviavaldus.
- Briti konsul W.H.Gallienne oma aruandes Inglise välisministeriumile (24. juulist 1940) väidab, et “tehnika, mida Nõukogude Liit Balti riikide hõivamisel kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker.”
- 21. juuli riigivolikogu istung oli konsuli arvates “teatraalne toiming, mis tekitas minus vastikustunnet. .. kogu ettevõtmine polnud muud kui organiseeritud propaganda. Uued saadikud hääletasid üksmeelselt nagu lambad.” Soome suursaadik P. Hynninen kirjeldab sama istungit järgnevalt: “Olen just tulnud tseremoonialt, kus maeti iseseisev Eesti Vabariik. ...Nähes saadikute ridades ainult süngeid, fanaatilisi nägusid ja kuuldes nende hullumeelseid meeleavaldusi ... mõistsin, et minu ees ei ole enam mitte mingi rahvaesinduskoda, vaid jõuk jakobiine, kes on valmis minema revolutsiooni teel niikaugele, kui neile antud juhtnöörid seda vaid lubavad. ... Eesti iseseisvus on nüüd läinud”. Tsiteeritud täiesti ebadiplomaatilised ettekanded kutseliste diplomaatide sulest näitavad, et võimu vägivaldset vahetust käsitati just sellisena, nagu ta oli. Sama selgeid arusaamu Eestis toimunu kohta osutavad Ameerika “The Time Magazine” reportaazhid aastaist 1939-1940, mis on praeguseks kättesaadavad internetis. Paraku ei kajastunud nimetatud arusaamad Lääne valitsuste seisukohtades.
- Ainus ametlik valguskiir tolles vägivalla ja vale puntras, millesse Balti riigid mässiti, välgatas kaks päeva pärast kurikuulsat 21. juuli Eesti Vabariigi “matusetseremooniat” USA Riigidepartemangust (välisministeeriumist). Riigisekretäri kohuseid täitev Sumner Wellesi 23. juuli deklaratsioonis määratleti toimuvat kui “ salakavalat protsessi, millega kolme väikese Balti riigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline sõltumatus ja territooriumi puutumatus teadlikult hävitatakse ühe nende võimsama naabri poolt” ning kuuluti, et “Ühendriikide rahvas seisab vastu reetlikule tegevusele, ükskõik kas see toimub jõu kasutamise või jõu kasutamisega ähvardamise teel.” See oli täpseim diagnoos Läänemere idakaldal arenevale tragöödiale.
- Selle avaldusega arvas USA valitsus Nõukogude Liidu tolleaegsete agressiivsete riikide – Saksamaa, Itaalia ja Jaapani – staatusesse, kelle poolt teostatud võõraste territooriumide vallutusi Ühendriigid põhimõtteliselt ei tunnustanud.
- Sumner Wellesi deklaratsiooni konkreetseid tulemusi oli Eesti, Läti ja Leedu riigi ametlike esindajate jatkuv tunnustamine USA valitsuse poolt (tunnustus, mis jätkus poole sajandit), ning keeldumine anda välja Nõukogude Liidule Balti riikide kaubalaevu ning USA pankades asuvaid rahalisi vahendeid. Oluliselt mõjutas 23. juulist 1940 alanud USA mittetunnustuspoliitika teisi Lääne demokraatiaid hoiduma Balti riikide käsitamisest NSV Liidu seadusliku koostisosana.
- See valguskiir, mida küll aeg-ajalt ähmastasid pragmaatilise päevapoliitika huvid, andis läbi aastakümnete lootust, et 1940. aastal toimunud vägivalda ja valet ei käsitata seadusliku abieluna, vaid pantvangidraamana, mille ohvritel on õigus taasvabanemisele. Tänu Sumner Wellesi algatatud poliitikale leidis Balti riikide taasiseseisvumine aset nende õigusliku järjepidevuse alusel.
- 14. juulil käesoleval aastal esinesid 19 Balti riikide europarlamendi saadikut ühisavaldusega, mis rõhutab, et olukorras, kus Nõukogude Liidu õigusjärglane isegi tänapäev väidab justnagu toimunuks Balti riikide annekteerimine seaduslikul teel, pole Sumner Wellesi deklaratsiooni põhimõtted kao0tanud oma aktuaalsust.


Tunne Kelam, Euroopa Parlamendi liige

Märkmed: