Nädala portree

Tallinnas sündinud Liina Guiter (29) elas oma emaga Torontos kokku 9 aastat, kogu oma keskkoolipõlve ning saavutas ka Toronto Ülikoolis biokeemia kraadi. Aastal 2002 allus aga südamesoovile ja naases tagasi Eestisse, kus õnneks oli ees teine tugisammas, vanaema.


Millal te emaga Torontosse jõudsite? Kui vana sa siis olid? Ema on siiamaani õnnelikult seal ja vanaema käinud palju külas.

Mina sain Kanadasse minna aastal 1993, kui olin 13-aastane. Peale bakalaureuse kraadi saavutamist sõitsin Eestisse tagasi. Ema töötab klienditeenindajana Toronto Eesti Ühispangas ja vanaema on käinud Torontos külas kaheksa korda. Kokku on vanaema veetnud seal peaaegu kuus aastat; teda tunnevad paljud sealsed eestlased ning ta on hoidnud palju kohalikke eesti lapsi.

Ja eestlastega suhtlesid Torontos elades palju?

Käisin Toronto Eesti Täienduskoolis ühe aasta, olin gaid, käisin 1994 Kotkajärvel laagris ja hiljem 1997 olin Jõekäärul abikasvataja ka. Tantsisin Kalevi iluvõimlemisrühmas, kellega käisime Eestis 1996. a. Estol esinemas, samuti näitlesin ühes teatrietenduses 1997. aastal. Hiljem ülikooli ajal astusin korporatsioon Amicitia liikmeks.

Oled sa ikka veel kontaktis mõnede sealsete sõpradega?

Mul on jäänud mõned sõbrad Kanada keskkoolist, kellega hoiame kontakti.

Kas tunne, et tahad Eestisse tagasi tulla, kummitas ammu? Oli see raske otsus?

Ma tahtsin tegelikult kogu aeg tagasi... Vahepeal see tundus lihtsalt nii võimatu. Kõik sealsed ütlesid, et ära mine tagasi ja kõik siinsed (s.t. Eestis) ütlesid, et ära tule tagasi! See sai aga ikkagi tehtud aastal 2002 ja ma olin kohe oma otsusega rahul ning olen siiamaani. Ma ei kujuta oma elu ette kusagil mujal kui Eestis. Otsus oli ses mõttes keeruline, et mu ema soovis ja soovib elada Torontos. Kui saaksin valida, siis elaksin temaga ikkagi samas riigis.

Kanadas said aga üliväärtuslikke elu- ja töökogemusi, mis panid tundlad siiapoole pöörama?

Ilmselt tunneb igaüks ära selle geograafilise koha, kus ta usub, et suudab oma unistused täide viia. Minu jaoks on see Eesti.

Ja fotokunstihuvi sai alguse seal, Toronto Ülikooli ajalehetoimetuses töötades?

Fotograafiaga hakkasin tegelema juba varem, 17-aastaselt. Tegin meie seebikarbiga eksperimentaalseid pilte, mispeale ema noomis, et miks ma filmi raiskan.

Teil on väike pere; põhimõtteliselt kogu sinu pere ongi ema ja vanaema, kaks kandetala.

Jah, vahel on see raske.

Eestis jätkasid huvitavate tööde jada. Kas see oli osaliselt tingitud sinu välismaa kogemusest? Julgusest, mis sa sealt võibolla olid kaasa võtnud? (Liina on viimase seitsme aasta jooksul töötanud Rändteatri projektijuhina, DJ ja saatejuhina raadio Uunos ja Energy FMis, lektorina (!) Estonian Business School'is, reklaamiagentuurides Smile Group ja Hunt projektijuhina ja nüüd fotograafina.

Eks ma olen oma kohta otsinud, samas liikunud kindlalt selle poole, mis rohkem sobib. EBS'is andsin ainet nimega „Country Studies: Canada“.

Torontos olid viimati sõbra Paul Aguraiujaga teie ümbermaailmareisi ajal. Millal see oli ja kaua kestis? Jooksvalt ilmusid reportaazhid Postimehes ja küllap valmis tohutu fotopank?

Olin viimati Torontos 2007 veebruaris-märtsis. Reis kestis neli kuud. Läbisime 11 riiki. Huvitaval kombel tegime vaid 2000 fotot, mis on väga vähe. Mina muutusin reisi ajal sisemiselt. Eelkõige oli see vaimne rännak.

Näitustel hakkasid osalema möödunud aastal, kokku lausa kolmel grupinäitusel. Olid need kõik fotodega?

Kaks olid fotodega ja kolmas fotode ning installatsiooniga.

Sul on pooleli magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemias fotograafia alal ja töötad ka oma erialal. Milline su töö on, kuhu kutsutakse mida tegema?

Magistriõppega saan ühele poole järgmisel kevadel. Üldiselt teen reklaamfotosid, kas siis toodetest või arhitektuurist, moefotosid, vahel portreefotosid ja pildistan ka pulmasid. Reklaamitööd jõuavad vahel ajakirjadesse, tihti broshüüridesse, tänapäeval aina rohkem internetti.

Ning neid töid jagate rändurist sõbra Pauliga, kellega teil on kahepeale oma firma?

Jah, aastal 2006 asutasime oma firma, Liquid Frame fotograafia ja loovteenused. Tööd teeme koos ja eraldi. (Liina töödega saab tutvuda firma koduleheküljel www.LF.ee)

Aga nüüd Hobusepea galeriis, esimene isikunäitus oli hoopistükkis videod. Kas selle näituse idee oli kaua sul peas küpsenud? Kust selline idee ja kaua võttis teostada? See oli küllaltki omapärane näitus, natuke isegi pigem uurimistöö / valgustustöö. Kas kuskil on seda arvustatud ka?

Näitusest ilmub väike ülevaade järgmises Sirbis (ilmub 24. juulil). Idee tekkis sellest, kui ma kuulsin, kui paljud minu tuttavad tarbivad antidepressante ja rahusteid. Kuna õnne teema on mind kummitanud ammusest ajast, otsustasin asja uurida. Aktiivne teostus kestis poolteist kuud, mõtte tasandil kauem. Kuna see oli mu esimene isikunäitus, siis nõudis juba teema valik tavapärasest kauem aega. Võib öelda, et see protsess oli minu kunstnikuks kujunemine.

Näituse pressitekst: „Näitus tegeleb praeguste noortega kes, erinevalt eelnevatest põlvkondadest, omavad otsest või kaudset kokkupuudet rahustite ja antidepressantidega. Eestis on psühhotroopsed ravimid muutunud igapäevase sõnavara osaks alles viimase kümne aasta jooksul. Mida tähendab olla täiesti tavaline nooruk ning ühel hetkel avastada endal olevat diagnoosi tulemusel haigus nimega depressioon? Või paanikahood? Või bipolaarne meeleoluhäire? Noorus on alati „hukas olnud“, ent milleks selline peavalu; millest ei saa aru vanemad, õpetajad, inimene ise ja tihti ka arstid? Intervjuud viie noorega toovad näitusekülastaja maailma, kus kehtivad nende arusaamad.

Praktikas on aga sooja ilmaga võimalik tulla Hobusepea galerii paksude jahedate müüride vahele, istuda mugavale kott-toolile ning kuulata lugusid närvisüsteemist. Nii, nagu vaataja neid võib-olla ise oleks tahtnud rääkida.“


Käisid hiljuti Londonis Erasmuse praktika stipendiumiga. Mida seal tegid?

Inglismaa reis jäi mul küll lühikeseks, ent assisteerisin kunstnik Mare Trallat siit Eestist. Nüüd juuli lõpus toimub Nõval rahvusvaheline feministlike kunstnike seminar, mida ma aitasin korraldada. Mare on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes on tegelenud ja tegeleb Eesti, naiste ja jälgimisühiskonna teemadega.

Kas kavatsed veel videoga katsetada, või oli see pigem selleks, et sobis hästi antud pihtimuslugude esitamisega?

Iga kunstiprojekt on erinev ja vastavalt vajadusele tuleb valida meedium ning vahendid. Sügisel tuleb koos kahe fotograafiga näitus Võru linnagaleriis.

Kas igatsed kunagi midagi Torontost? Avastad, et mõtted rändavad sinna kuhugi?

Torontost igatsen Eesti Maja, kus kõik on tuttavad ja räägivad eesti keelt keset suurt Kanadat, samuti eesti laagreid. Meeldib see, et inimesed on nii rõõmsameelsed ja avatud. Ja see tunne, mis sind valdab, olles suurlinnas, et võimalusi on nii palju ja sa kunagi ei tea, mida põnevat võib juhtuda.

Kas arvad, et eesti noored võõrsil mängivad võimaluse maha, kui ei tule siia elu proovima?

Toronto Eesti noortel on suurepärane võimalus tulla Eestisse kasvõi mõneks ajaks siinset elu proovima.

Ja nüüd lähete koos (st „kolmikpõlv“) maale puhkama.

Jah, läheme maale ema 50. sünnipäeva pidama ja suvitama. Otepäält Valga poole, metsa!

Inimesed

TRENDING