7. detsembril peeti pärandilinnas Viljandis, Ugala teatris kultuuripärandi aasta tänupidu, kuhu kogunesid kultuuripärandi aasta õnnestumisse oma panuse andnud. Aasta oli edukas. Kultuuripärandi aasta kalendrisse jõudis 400 üritust, aga küllap neid oli rohkemgi. Üritusi toimus ka väljaspool Eestit. See, et rahvust ilma kultuuri ja pärandita poleks, on hästi teada nendele eestlastele, kes juba põlvkondade viisi välismaal on elanud. Nii tähistas VEMU/Eesti Õppetöö Keskuski pärandiaastat lisaks igapäevasele pärandihoidmise tööle loengute, õpitubade ja näitustega. Aasta alguses kuulutati välja VEMU esimene kogumisvõistlus, mille käigus loodeti saada kaastöid, mis kajastaksid Kanada eestlaste toidu- ja koduseid tavasid, aga eriti eestlaste toidupoodide ja –äride ajalugu.


Töid laekus alguses väga visalt. Facebookis oli küll mitmeid “laikimisi” ja “kommimisi” (kui moodsat Facebooki keelt kasutada, mis “tõlgituna” tähendab, et ettevõtmine kiideti heaks), aga tööd ei tahtnud saabuda. Kõik muutus tähtaja lähenedes: Eesti kooli poolt tuli rõõmustavaid saadetisi ja mõned mujaltki. Kokku laekus 13 kaastööd, neist 8 eesti koolist. Võistluse tulemused tehti teatavaks 10. detsembril Bibliograafia Klubi jõululõunal Tartu College´is ja sama päeva õhtul eesti kooli jõulupeol Eesti Majas.

Töid hinnanud žüriisse kuulusid VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, T.E.S. Täienduskooli ja -gümnaasiumi juhataja Silvi Verder ja VEMU arhiiviassistent Kadi Kuivits. Mida žürii hindas? Mõistagi töö sisukust, aga ka mahtu, vormistust, lisamaterjalide valikut (fotod, retseptid), koostööd pereliikmetega. Töid hinnati kahes vanusegrupis: õpilased (kõik enam-vähem üheealised, 14-16-a) ja täiskasvanud. Õpilastööde puhul otsustati, et eesti keele tase pole kriteeriumiks. Kõik tööd olid kirjutatud eesti keeles, aga kuna noorte perekondlik taust ja võimalused eesti keelt omandada on erinevad, pigistasime kirjavigade puhul silma kinni. Pealegi pakub nn väliseesti keel huvi keeleteadlastele - see näitab, mis juhtub keelega võõras keskkonnas erinevate põlvkondade lõikes. Nõnda võivad ajalugu jäädvustavad kirjatööd täita mitut erinevat otstarvet.

Tööde pikkuseks oli 1-11 lehekülge, arvestades nö puhast teksti ilma tiitellehtede jm lisandusteta. Õpilastööde kolm võidutööd olid mahultki kopsakamad, aga paistsid ka silma informatiivsuse, ühtluse ja loogilise ülesehitusega. Illustratsioonid tulid kasuks, aga kolmanda koha töö jõudis kõrge tunnustuseni nendetagi, sest töö ise oli põhjalik.

Õpilastele jagati välja kolm peaauhinda. Kuna võistluse parimad tööd olid tasemelt võrdsed, otsustas žürii need panna I ja II kohta jagama - kummalegi preemiaks 200 dollarit ja raamat. Nicole Pede „Ühed tavalised Eesti jõulupühad“ põhines vanaema Vilme Pede mälestustel jõuludest Eesti talus 1930. aastatel. Tore lugu seatapust, hapukapsaste ja õlle tegemisest, hobusega jõulukirikus käimisest, lisaks retseptid, luulet ja pilte. Kõrgeima tunnustuse sai ka Mark Pettineni „Pettinenide pere toidutavad ja traditsioonid Kanadas elades“. Töö paistis silma hea selge ülesehituse ja vormistusega, lisaks sobilikud värvifotod. Kuna see pere on Eestist Kanadasse tulnud 1990. aastatel, sai töö autor vaadelda, millised muutused on toimunud pere igapäevaelus ja toidutavades uuel maal elades. Paistab siiski, et Eestist kaasa toodud pühadetoidud ja -kombed on armsad kõigile ja nendest niisama lihtsalt ei loobuta. Töö autor kirjutab: “Mina tunnen, et meie pere eesti traditsioonid on mulle väga tähtsad ja ma tahan neid oma tulevases elus kindlasti alles hoida. Need aitavad meil oma pere ja meie eestlust tugevana hoida.” III koha vääriliseks tunnistati Liina ja Erik Sadula „Hoiame oma aja lugu“, mis rääkis eestlaste elu erinevatest aspektidest: laagrielust ja skautlusest, eesti koolist, sellest, kuidas käiakse saunas ja peetakse sünnipäevi, toidust muidugi. Töö autorid said kahepeale 100 dollarit ja kumbki lisaks raamatu.

Ülejäänud õpilastööd said raamatupreemiaid. Maili Vessmann sai kiita hästi valitud illustratsioonide eest toidust, laua- ja jõulukommetest kõnelevas töös. Robi Cyrwus sai eripreemia pere toidutraditsioone käsitleva töö väga hea vormistuse eest. Merike Hessi tööd „Vana eestlaste kodune elu“ tunnustati hea koostöö eest vanaema Ivi Kiilaspeaga, kelle meenutusi elust Eestis, Saksamaa põgenikelaagris ja hiljem USAs lugeda saime. Silvi Rauale anti eripreemia originaalse teemavaliku eest. Tema võistlustöö rääkis sellest, kuidas tehnoloogiline areng ja muutused maailmapoliitikas on muutnud Kanadas ja Eestis elavate eestlaste omavahelist suhtlemist. Annaliisa McConville sai eripreemia laagriteema kajastuse eest. Teda huvitas, milline tähendus on olnud Jõekääru, Seedrioru ja Kotkajärve laagritel tema, tema sõprade ja teiste eestlaste jaoks. Kuna kõik õpilastööd tulid keskkooli 3. klassist, sai klassijuhataja Erika Kessagi õpilaste innustamise ja juhendamise eest tänuks raamatu.

Täiskasvanutest märgiti ära viis kirjutajat-annetajat. Aino Müllerbeck kirjutas omal ajal Eestis ja hiljem Kanadas aus hoitud pühade- ja toidutavadest, osad neist väga isiklikud ja ainult sellele perele omased. Tööd täiendasid hästi valitud fotod. Tänuks muhedate mälestuste eest sai ta Keiu Kullese disainitud ehte.

Sarnase meenega tänati ka Reet Petersood, kes oli kogunud fotosid ja andmeid oma isa Felix Krabi toidutööstusest, mis tegutses nimede ESTO Bakery, ESTO Bakery Limited ja ESTO Specialties Limited all. See kaastöö pakub 2014.a valmiva toiduäride näituse jaoks väga palju kasulikku infot. Head täiendust näitusele pakuvad ka Kristiina Mai Valter McConville´i meenutused tööst noore tüdrukuna Rooneeme pagaripoes - eripreemiaks raamat. Ka Maie Ilves saab raamatupreemia mälestuste eest erinevatest eesti toiduäridest Torontos. Raamatupreemia originaalseima annetuse eest sai aga Ellen Valter, kes toimetas VEMUsse pudeli ESTO õlut.

Laekunud võistlustööd jäävad hoiule VEMUsse. Kõik kirjalikud tööd on digiteeritud, millest nii kool kui autorid saavad endale soovi korral koopia. Õpilastöid tutvustatakse põhjalikumalt järgmise aasta 18. veebruaril toimuval kooli omaloomingupäeval.

Tänuks õpilaste osavõtu eest sai kingitusi ka kooli raamatukogu: keeleõppemäng võiks olla abiks emakeele tundides, aga raamatud Eesti õpilaste ajaloouurimustega eekujuks tulevastele võistlustööde kirjutajatele (täname Eesti Ajalooõpetajate Seltsi raamatuannetuse eest!). Uus kogumisvõistlus, mille preemiafondi toetab taas Tartu College, kuulutatakse välja 2014.a alguses – teemaks “70 aastat suurest põgenemisest”, aga sellest juba uuel aastal.

Piret Noorhani

Inimesed

TRENDING