Los Angelese Eesti Maja 50. juubelit tähistati aktuse ja koosviibimisega laupäeval, 30. oktoobril.

Avapalvuse pidas õpetaja Jüri Pallo. Sellele järgnes avasõna Eesti Maja esimehelt Valdur Kasklalt.

Tervitusi toodi mitmelt organisatsioonilt. Eesti Seltsi esimees Jüri Tint koos Malle Arusaluga andsid Eesti Majale kingina laeniulatuva palmipuu maja peasissekäigu lähedale istutamiseks. Lauldi ühislaule nii aktuse algul kui ka vaheldumisi kõnedega. Peakõnelejaks oli endine esimees Bruno Laan, kes kõneles teemal „Pilk ajalukku“, millest järgneb kokkuvõte allpool.

Meelelahutuseks tõi Los Angelese Eesti Teater publiku ette kaks katkendit näidendist „Patuoinas“. Los Angelese Eesti Segakoor laulis kolm laulu Kaie Pallo juhatusel ja Jaak Kuke klaverisaatel. Rahvatantsutrupp „Kivikasukas“ esines Eeve Sorki juhatusel ja Kaie Pallo akordionisaatel.

Teadustajaks oli Edgar Kaskla. Aktusele järgnes hoogne pidu ja jalakeerutus Kaie ja Jüri muusika saatel.

Los Angelese Eesti Maja saamislugu
(Lühikokkuvõte Bruno Laane kõnest)

Los Angelese Eesti Maja saab sel aastal 50-aastaseks. See on pikk aeg. Siinkohal võiks meenutada kolme peamist lõiku, kuidas meie ühine kodu loodi.

Esimesteks eestlasteks Los Angeleses olid enne I maailmasõda maale jäänud meremehed. Aastal 1928 asutati Los Angelese Eesti Selts, mille tegevus läks eriti hoogu 1949.a. Saksamaa põgenikelaagritest ja Rootsist saabunud paljude uute eestlaste tõttu. Kooskäimiseks üüriti mitmeid saale, mis oli kulukas ja ka ebapraktiline.

Unistuseks oli oma Eesti Maja. Eesti Seltsi juurde loodi küll Eesti Maja Toimkond, kuid maja ostmine või ehitamine ei liikunud.

1952.a. võttis Albert Simm meie ühise kodu loomise oma eluülesandeks. Tema väitis, et tuli maha jätta mõisted pagulane ja pagulaskond — kohvrid lahti pakkida paigalejäämise mõttega ja ühineda tugevaks väliseestlaskonnaks.

Aasta 1953 kuulutati Eesti Maja aastaks. Pandi alus iseseisvale Eesti Maja soetamise aktsioonile. Kuue kuu jooksul oli kogutud 162 kirjalikku ostulubadust.

Paralleelselt hakkasime otsima sobivat maja. Järgmise kümne kuu jooksul vaatasime üle klubimaju, kinosid, kauplusi, ladusid — kokku 102 objekti. Ükski neist ei sobinud kas hinna või muudel põhjustel. Aktsioon ähvardas välja surra.

Kutsuti kokku ostulubadusi andnute koosolek ning otsustati Ühing Eesti Maja inkorporeerida. Hakati ostulubadusi sisse kasseerima, mis oli küllatki vaevanõudev tegevus.

Ühing Eesti Maja inkorporeeriti 5. veebruaril 1954. Kuna aga ei leitud sobivat hoonet, summade laekumine ja uute lubaduste andmine aeglustus ja jäi peaaegu päris seisma. Inimesed ütlesid, et niipea, kui leitakse sobiv maja, tuleme kaasa.

Et aktsioonil elu sees hoida, otsiti ikka sobivat maja. Juba näis, et aktsioon oli verest tühjaks jooksnud.

Otsekui päikesekiirena kerkis esile 1306 West 24. tänaval asuv hoone. Otsemaid vaadati maja üle ja leiti, et sellest võib asja saada.

Hoone sisemus ja välimus olid väga jahmatamapanevad — maja oli lastud käest ära. Ka rajoon oli teisejärguline, kuid siiski linna südames ja seega hõlpsasti ligipääsetav. Peale suuri vaidlusi otsustati maja ära osta.

Maja on ehitatud mitmes järgus. Originaalsest majast on ainult praegune väike saal ja vaheruum, ehitatud arvatavasti 1893.a. Suur saal on ehitatud 1930-ndatel aastatel seltskondlikuks hooneks.

Maja hakati korrastama, tehti talgud talgute järele. Töö käis rõõmu ja rahuloluga.

Maja avati pidulikult 25. juunil 1955. See oli eestlaste kants, mis aitas meid koos hoida. Eesti Vabariigi peakonsul Johannes Kaiv ja praost Aleksander Hinno tulid New Yorgist, et meiega koos pühitseda. Seega oli esimene etapp maja saamisloos lõpule viidud.

1961.a. lõpuks oli maja saanud võlavabaks. Siiski puudus klubiruum, kus saaks lihtsalt mõnusalt istuda. Aastal 1967 valiti Arnold Müürsepp Maja esimeheks, kes otsustas büroo taha aeda selle ehitada, mis sai samuti võlavabalt tehtud. Skautidel ja gaididel lasti valida uuele saalile nimi, milleks sai Kungla saal, mille sisemuse valmides oli lõpule viidud teine etapp maja saamisloos.

1972.a., Endel Sillati esimeheks oleku ajal tulid müügile maja kõrval olevad kaks krunti nelja väikese elumajaga. Aega viitmata loodi Kõrvalkruntide Ostu Toimkond. Peasihiks oli saada täienduskooli lastele mänguväljak ja autodele parkimisala. Lükati käima aktsioon ja hakati majale uusi liikmeid värbama.
1973 osteti nimetatud neli maja võlavabalt.

Hiljem ehitati sinna laste mängu- ja autode parkimisväljak. 6. septembril 1975 avati väljak barbeque-piknikuga — lõpule oli viidud kolmas põhiline samm Eesti Maja saamisloos.

Möödunud poole sajandi jooksul oleme seda maja, meie ühist kodu, mitmel korral parandanud ja juurdeehitusi teinud — läheks pikale kõike üles lugeda. Siin on olnud palju töötegijaid, kellele kuulub suur tänu.

Eesti Majal on olnud 50 aasta jooksul 13 esimeest.
Neist suurim teene oli kindlasti Albert Simmil, kelle väsimatu energiaga, hea huumoriga ja igasugustest raskustest üle saades loodi Los Angelese eestlaskonnale oma maja.

Võlgneme samuti erilise tänu maja asutajaliikmetele, Eesti Maja originaalsetele omanikele, kelle eestluse tunne ja isamaa-armastus oli nii tugev, et loovutada Eesti Maja ostmiseks oma poole kuu palk. Ajal, kui enamik oli tulnud vaid nelja-viie aasta eest sõjapõgenike laagritest ja polnud majanduslikult veel kuigi tugeval järjel.

Alustame järgmist poolt sajandit lootuses, et ka järgmise viiekümne aasta jooksul ei kaoks eesti keele kõla Los Angelesest.

Märkmed: