Möödunud teisipäeval toimus Toronto Eesti Õppetooli uue hooaja avaloeng Tartu College’i saalis, kus osales 30 kirjandushuvilist. Prof. Tiina Kirss pidas ettekande „Fantastika Lõuna-Eesti moodi: Juhan Jaik ja tema looming“. Kirjanik sündis Võrumaal Sännas 1899.a. ja suri 1948.a. Rootsis. Seal ilmus tal 1946. aastal Orto kirjastusel novellikogu „Kuldne elu“.
Prof. T. Kirss ütles kõigile tere tulemast esimesele ülikooli loengule kuulama ettekannet, mis MÜ inimestele on juba tuttav. Jaigi fantastika käsitlemist alustas looga „Väga vana mees suurte tiibadega“. Kuigi Jaigi muinasjutud öeldakse olevat kirjutatud noortele, on need mõeldud just täiskasvanuile. Nimetatud lugu on vanast mehest, keda katoliiklik maailm nimetab ingliks; seda nähakse läbi külainimeste arusaamise.
Ka kirjaniku looming kuulub maagilisse realismi. J. Jaigi 100. sünnipäeva puhul kirjutas temast kaasvõrukas Madis Kõiv (Looming 1999, 1–2), käsitledes Jaigi „noorsookirjanikuks“ nimetamist, pidades seda mõistet niisama keeruliseks ja libedaks kui kohtumist tema kummaliste tegelastega, kelle hulka kuuluvad Jõetõbras, Vihmatark ja Luudermikk, rääkimata Pombist ja kaarnakivi otsijaist, sisaski püüdjaist, karuküttidest ja niisama tondi otsa komistajaist.
Prof. Kirss nimetas Jaigi teoseid, millest on eriti tuttavaks saanud „Kaarnakivi“ (1931) ja „Võrumaa jutud“ I, II (1924–1933). Jaigi muinasjuturaamatuid on illustreerinud E. Wiiralt, kujundades seda fantastikat omapärases stiilis. T. Kirss pidas Jaiki põhiliselt pajatajaks, kes hoiab oma maailma kummalise ja maagilise sidemeis. Ta luges pikema katke „Jaaniööst“, mis kirjeldas jaaniööd Võrumaal üle Eesti vilkuvate tuledega — Munamäe jaaniöö pidi üle Eesti nähtav olema ja Peipsil ühinema koiduvalgusega.
Salapäraseks teeb loo leitud poolsurnud vanapagan, keda inimlik leidja toitis, kui samal ajal ta lastel oli temaga hea mängida. Vanapagan õppis laulmagi, mis ajas küla koerad meeletuks. Jaaniööl sidusid külamehed vanapagana kinni ja viisid ta tuleriidale hukkamiseks. Kirikuõpetaja pidas kõne, milles nõudis vanapagana hukkamist. Samal ajal muutus mägi läbipaistvaks, rahvas vajus mäelt alla. Papp oli surmahirmus pagenud ja jooksnud end peaga vastu kiriku seina surnuks. Kivi muutus mustaks. Vanapaganat nähakse nüüdki sealsel jaaniööl.
Üks jutustus rääkis vaesest poisist Sandrist, kes sai karjapoisiks, ning pärast mitmeid juhtumusi kutsuti kuninga järglaseks, nagu on mitmes eesti muinasjutus karjapoisist kuningaks saadud. Lugu on täis kriukaid ja tehnilisi kombinatsioone, aga selles on ka tarkus, mis näitab, et Jaik oli väga hea jutustaja.
Mitmete tööde hulgas hindas prof. Kirss valimikku „Kaarnakivi“ (1931), millest on juttu mitmes töös, kuna see imevõimega kivi on otsitav. Ta laskis kuulajate hulgas liikuma oma kaarnakivid. Kividel öeldakse olevat toime kadunud asju üles leida. Ühes loos linnud muretsesid mehele kaarnakivi; selle kiviga seotud lugusid on mitmeid ja neis on teatud võime inimestele põhitõdesid selgitada. Mõnes jutustuses on eesti muinasjuttudele omane tegelastele lähenemine nii, et perekonna noorem ja rumalam saab õnnelikuks, kuna on rohkem avatud.
Oma loengus püüdiski prof. T. Kirss iseloomustada J. Jaigi jutustajaid ja tegelasi nii kaasinimeste kui ka „teiselt“ poolt nähtuna, mida M.J. Eisen kord iseloomustas kui Eesti imede ilma. Selle kõrval ka neid allikaid, millest voolas kirjaniku rahvapärane fantastika. Kõigile neile, keda nakatas kõneleja harukordselt elav vestluslaad, soovitas ta tutvuda MÜ materjalide hulgas oleva kogumikuga „Kaarnaküngas“ ja paari jutustusega „Võrumaa juttudest“.
Ühele Jaigi loomingut puudutavale küsimusele vastas kõneleja, et nende taustaks olid eesti külajutud, mitte kõrgkirjandus. Lood jäävad külaveste poolele, olles võimendatud äärmuseni.
Võrumaal on oma koht eesti kirjanduses. Kuigi J. Jaik oli Võrumaa mees, on ta oma teosed kirjutanud kirjakeeles, andes kogu rahvale võimaluse neile läheneda. Küll pani Madis Kõiv „Kaarnakivi“ II eesti keelest „ümbre võro kiilde“, mis ilmus „Võrokõstõ lugemiseraamatus“ (1993).