15. märtsi Postimehe uudiste leheküljel ilmus Ülo Mattheuse kirjutis, milles refereeritakse ja tsiteeritakse Urmas Sutropi seisukohti Lõuna-Eesti murrete kohta. Üldsus saab teada, et „valitsuse määrusega moodustatud komisjon, mida juhib kultuuriminister Urmas Paet, vaeb võimalust anda lõunaeesti keelele regionaalkeele staatus…“. Targu on jäetud lisamata, kes kuuluvad komisjoni, kas ka asjaosalised või oma huve ajavad tegelased ametnikud. Kas ikka on esindatud ka tartu ja mulgi murde esindajad-oskajad?
Mitmed lihtsad väited on hägused. Ekslikult nimetatakse lõunaeesti keelt, mida ei ole olemas. Ajalooliselt on küll olnud tartumurdeline lõunaeesti kirjakeel, mis on mõnel määral ilu- ja ajakirjanduses püsinud tänaseni. Ajaloolise Sakala maakonna kihelkondadesse on jäänud mulgi murre, Ugandi maakonna kihelkondadesse tartu murre. „Henriku Liivimaa kroonika“ eestikeelse tõlke (Tallinn 1982) tagakaane kaardil on mõlemad Lõuna-Eesti suurmaakonnad, lisaks veel Valgatabalve, mis piirnes slaavlaste aladega ning ongi võru ja setu murde kujunemisala.
Tänapäeval ei ole võimalik nimetatud nelja murret kuidagi ühendada lõunaeesti keeleks ega murdeks, need on Lõuna-Eestis kõneldavad murded, mis paljudest ühisjoontest hoolimata on väga erinevad. Kunstlik ning vägivaldne ühendamine toob rohkem kahju kui kasu. Lisaks on tartu ja mulgi murdel oma kirjakeelelähedane kirjakeel, mis erineb ebaõnnestunult võõrtähtedega rikastatud võru kirjast. See erineb ka Julius Mägiste omaaegsete setu lugemike kirjaviisist.
Probleemide kohta ei olnud võimalik usaldusväärset informatsiooni saada TÜ Lõuna-Eesti keele ja kultuuri uuringute keskusest. Tartu murdest ei teatud peaaegu midagi muud, kui et selle murde kõnelejate oskajate hulgas ei ole prominente, mistõttu keskuse tegevus on Tartus võrumurdeline.
Urmas Sutropile omistatud tekstist leiame veel üllatava avastuse: „Meil on tegemist eesti keele lõunaeestiliste murretega… Täpsemalt võru murde ja selle murrakutega, millest üks murrakute grupp moodustab nn. setu keele, mille ainsaks kriteeriumiks on religioon ehk vene usk.“ Tsiteeritust selgub, et Lõuna-Eesti põhimurded on vääralt paigutatud võru murrakute hulka, mis on tartlasi ja mulke alavääristav. Õige pole seegi, et setu murre erineb võru murdest vaid religiooni poolest. Tegelikult on olulised erinevused setu murde struktuuris ja sõnavaras paljude vene laenude näol, setude elulaadis, tavades, hoiakutes, usundis ning eriti folklooris ja muusikas. Setud sattusid sajanditeks õigeuskliku Novgorodi ja hilisema Venemaa koosseisu, samal ajal kui ülejäänud eestlased jäid katoliiklikku Orduriiki ning elasid hiljem üle kõik selle, mis toimus luterlikus Eestis. Sajandeid kestnud eraldatus ongi Valgatabalve muistse maakonna elanike järeltulijad teinud setudeks ja võrukesteks (Võrugi hakkas vormuma alles pärast 1784. aastat).
Lõuna-Eestis kõneldavate murrete olukorda ei tohi teadlikult politiseerida ega siduda välisjõudude ja Vene ohuga. Ebaloogiline ning kohatu on ka Läti latgalite probleemi kõrvutav sissetoomine. Põlislatgalid on Läti riigile lojaalsed, rahulolematust õhutavad venekeelsed hilismigrandid nagu meil Kirde Eestis.
Kui üldse on lõunaeestlastel mingit keelealast rahulolematust, siis avaldub see kirjakeele ühekülgses korrastamises ja normeerimises. Toetumine üksnes tallinna kõnekeele ning üle eestiliste arengute eiramine on põhjustanud võõrandumissuhtumise. Kahetsusväärselt ei ole normeerijate kitsas ringkond seda mõistnud ning on jätkanud visalt murdealuseliste keelendite, sageli lühemate keeleajalooliselt õigete vormide teisejärguliseks muutmist ja murdepäraste sõnade asendamist ingliskeelsete värdadega.
Praegu on võimalik keelevõõrandumist võib-olla veel peatada, kui keelekorraldus suunatakse demokraatlikule alusele. Kirjakeele olukord ja kasutamissfäär ei ole veel päris lootusetu. Eesti riigi ja rahva huvides on praegusel etapil kaitsta eesti kirjakeelt, kuid üksnes eeldusel, et võõrandumisprotsess peatatakse ning hakatakse sisuliselt kasutama nii Lõuna-Eestis kui ka Saaremaal, Ida-Eestis jm. kõneldavate murrete rikkusi tallinna kõnekeelsete juhuarengute asemel.
On vaja loobuda lõunaeesti keele (või murde) mõistest, sest midagi niisugust ei ole olemas. Selle asemel tuleb rõhutada Lõuna Eestis kasutatavat setu, võru, tartu ja mulgi murret, mille uurimiseks, arendamiseks ja kasutamiseks on otstarbekas anda võrdselt riiklikke vahendeid ning lõpetada nn. võru keele eelistoetamine ning ülimuslikkuse kultiveerimine.
Pikemat aega on probleemiks olnud kohaliku murde õpetamine. Sellegi probleemi lahendamine nõuab mõistust ja loogilist arutamist, mitte emotsioone ja demagoogiat. Koolidel on ikka olnud võimalusi õpetada kas vabaainete või vabatahtlike tundide näol ükskõik missugust võõrkeelt, kuid õpetada võib soovijatele ka kohalikku murret. Õpetamist ja õppimist ei tohi aga teha kohustuslikuks nendele, kes pole kohalikku päritolu või ei taha mingil põhjusel murret õppida. Õpetamiskulusid peaksid kandma kas lapsevanemad, omavalitsused või ka kas kultuuri- või haridus- ja teadusministeerium. U. Paeti komisjoni üks ülesandeid peaks olema selle probleemi lahendamine.
Kõike eelnevat kokku võttes võiks nentida:
1) eesti kirjakeel on Eesti Vabariigi riigikeel ning selle ametlik kasutamine peaks olema kohustuslik riigi kõikides sfäärides (ka murdealadel, reklaamis, teaduses jm.);
2) nii Lõuna-Eesti kui ka teiste murdealade elulaadi, kultuuri, murrete, majanduse jm. toetamine peab olema riigi kohustus, et vältida jätkuvat võõrandumist Tallinnast ja keskvõimust;
3) Lõuna-Eestis kasutatavatele murretele regionaalkeele staatuse andmine ei ole praegusel etapil otstarbekas eespool selgitatud põhjuste tõttu;
4) nelja Lõuna-Eesti murde ja murdeala riiklik võrdne toetamine on igati otstarbekas ning demokraatlik otsus.
Eduard Vääri, filoloogiadoktor,
põlistartlane
Lõuna-Eesti murretest
Kultuur
TRENDING
