Valter Kannik. Liigvarane sügis. Vahetus vasepõrgus. [Koostaja ja toimetaja: Viljar Ansko.] Tallinn: TEA Kirjastus 2007. 71 lk.
Pildil: Valter Kannik. Raamatus avaldatud Valdur Ohaka pliiatsijoonistus, 1954
Särasilmne eesti neidis, mõte täna taas sind leidis. Luba, et ta vahel tuleks, et sa ust ta ees ei suleks, kui ta külastab su tuba – luba, väike tüdruk, luba!
Selle ilusa noorusliku armastusluuletuse kirjutas Valter Kannik vangilaagris Dzhezkazganis Kasahstanis 1953. Aasta hiljem ta vabanes ja naasis kodumaale. Tsiteeritud värsid olid esimesed, millele autori värsket luulekogu avades sattusin. Luuletaja oli juba toona luuleküps ja võib ainult kahetseda, et see debüüt ühiskonnaolude tõttu nii pikalt on viibinud: enne Eesti vabanemist said Kannikult ilmuda vaid mõned laulusõnad nootidel. Ent ka raamatu ilmumisel praeguses Eestis oli Ruut Mägi Rootsi-poolne abi otsustavaks toeks.
Luba, et ta vahel tuleks! – poeedi soov on siin palju laiemgi. Häitsmemehed ootavad niiviisi inspiratsiooni, mõtlevad (loodetavasti) luuletusteks kujunevatest sõnadest ja sõnajärgedest. Ehedat luuletunnetust hoovab selle kogu igalt lehelt. Poeetilised on juba pealkirjadki, eriti esimene. Liigvarane sügis – kas ei viita see autori vahelejäänud noorusele!? Ei maksa siiski teha ennatlikke, osalt ka raamatu kujundusest (kunstniku nime on kirjastus kahjuks unustanud märkida) johtuvaid järeldusi, arvates, et Valter Kanniku luuletaja-juured on vangilaagriajas. Ta loomingu ajaline haare on palju laiem: kogu avaluuletus „Valgus“ pärineb aastast 1940 ja viimane on dateeritud 1986.
Underlikult monumentaalsed mureread kodumaa pärast luuletuses „Anno 1946”: …/vist kaua veel nutab/me isade maa:/ kadus vabadus tapetud poegadega/ […] ees tulevik tume,/suur varjudemaa./Kui salaja julged veel unistada:/hääl kusagil kume,/nõrk lootusekiir,/et kunagi avardub silmapiir/ … Autor, tollal tudeng, arreteeriti „kodumaa reeturina“ 1949 ja vaimusilmas kujutan ette, kuidas NKVD-lased ta luuletusi võidurõõmsalt süüdistustoimiku vahele surusid.
Ilmekalt kirjeldavad sõjajärgset meeleolu read luuletusest „Seistes kaljusel kaldal“: …/Miks laskub mu ümber nüüd jälle/udu veriselt punane/ja matab miks rahvaste hälle/murepilvis öö tunane?/ Samas hõljub armastus alati kusagil üsna lähedal, nagu luuletuse ”Tahaks öelda” lõpuridades: …/Armastus – see ise võrseid ajab,/kevadena kõikjal kaasas käib./
Masendav on lugeda Patarei vangla tapikambris kirjutet luuletust „Lahkumishommikul“: /Hommik nii valgeneb. Tallinngi ärkab./Keegi, ei keegi mu kadumist märka!/Sügiski salaja puukroone kuldab…
Luuletus „Emale“, kodumaa ning koduigatsuse teema. Südamlik luuleteos „Teetulbast möödudes“ kaasvangist kirikuõpetajale Henn Undile: /Aga, eesti mees, sa seisad,/nagu hiies põlistamm./ […] /Jätka, sõber, õilsat rada - /surematut tõeteed!/ … Siis luuletus„Mälestus jõuluööst“, mis sobiks tulevasse, kahjuks ikka veel koostamata — Avo Üprus lubas juba ammu selle ära teha — Eesti usulise luule antoloogiasse: Särab silm./Särab ka kuusepuu./Kristlik ilm/jõuluööl muretu.
Kogu teise osa hõlmab poeem „Vahetus vasepõrgus“. Asumisel ja vangilaagrites viibinud inimeste kannatusi ei suuda me oma heaolu-udus kunagi mõista. Me aina kaebleme ja mõtleme välja probleeme, eriti siin Läänemaailmas. („Oleks meil teie probleemid!“ ohkavad tabavalt siia külla tulnud idaeurooplased.) Luulekeele kaudu ehk suudame siiski midagi aduda: /Torn raudne, mis mustav ja tondina näib,/on inimkäe hirmutav toode./Ta kõrval ka teine. Pilk ringi kui käib,/näed seismas neid lõunas ja loodes./ […] /On’s inimesed nad või varjukujud,/kas elavad või viirastuste tujud,/need rivis lähenevad hallid tondid/… Luuletaja kirjeldab siin panoraamselt ja üsna otsesõnu „vasepõrgu” ehk sunnitööliste vasekaevanduse keskkonda ühe töövahetuse ajal, isegi vene sõimu tsiteerides. See on 20. sajandi variant hollandi maaliklassiku Hieronymus Boschi põrgustseenidest, aga mitte mõttekujutluse vili, vaid ehtne nõukogude tegelikkus.
Kriitiliste luuletuste kirjutamine vene vangistuses nõuab mehisust ja julgust. Tahaks Valter Kannikult kunagi küsida, mis ime läbi tal õnnestus nad säilitada ja välja tuua? Arvan, et seesugused kunstiküpsed luuleteosed hakkavad tulevastele põlvedele edastama meie rahva ajaloo pimedaid hetki tõhusamalt, kui õpikud ja mälestusraamatud seda suudavadki.
