Torontos sündinud muusik Lucas Waldin, keda käesoleva aasta augustis oma lugejaskonnale tutvustasime, alustas sügisel tegevust uuel ametipostil
Edmonton Symphony Orchestra dirigendina. Orkestri ametliku häälekandja
Signature novembrikuu number pühendab talle küllaltki ulatusliku artikli astumise puhul oma muusikukarjääri järgmisse faasi.
„On lihtsalt joovastav hoida oma valduses salaplaani, mis mitte ainult võimaldab kõiki muusikalisi piirjooni kiirelt ja täpselt paika panna ning kokku sobitada, vaid ka tunda, et sinu võimuses on inspireerida parimat ettekannet, pakkuda ülimat elamust.“
Need on vastse edmontonlase sõnad, mis ta lausub teda intervjueerivale ajakirjanikule. Waldin astub oma positsioonile energilise elevusega, tundes eelrõõmu teda ootavatest uutest väljakutsetest. Ta pihib, et lasi end taktikepist võrgutada juba oma muusikaõpingute alguses ega kahetse seda valikut.
Kuid istuda tundide viisi partituuride kohal, püüdes tungida heliloojate tunnetuse salasügavustesse, on omamoodi väsitav ja nõuab vaheldust. Noorel muusikul pole kunagi palju aega jätkunud spordi jaoks, kuid nüüd tunneb füüsilise aktiivsuse järele lausa vajadust. Tuleb end aeg-ajalt liigutada – joosta, ujuda, et keha ja vaim püsiksid võrdselt värsked.
Orkester on oma uue dirigendi vastu võtnud avakäsi. Nende jäägitu usaldus on Waldini jaoks parim ja meeldivaim tervitus.
14. oktoobril toimunud kontserdil üllatas noor dirigent nii muusikuid kui publikut sellega, et juhatas Mozarti „Võluflöödi“ avamängu peast. Kuid mis puutub teda kunagi „võrgutanud“ taktikeppi, siis kipub ta seda üha enam ja enam hülgama, tundes, et kätega juhatamine on ilmekam ja võimaldab muusikalisi nüansse paremini esile tuua.
