Pilte on palju. Kõik õlimaalid. Seda tehnikat peab Ludvig ainumääravaks: klassikaline, soliidne, igavikuline.
Jutt veereb omasoodu.
AV: Olen EKKT albumist lugenud, et maalima hakkasid juba kodusaarel?
LR: Need olid niisugused muljetevisandid, tegin neid vesivärvidega. Isa natuke torises, et ajaviitmine, aga lausa vastu ta polnud. Suviti peatus meie juures üks Tallinna proua, tema kiitis ja küsis midagi endale. Mina andsin kõik. Nii on juhtunud, et oma sõjaeelsete piltide saatusest ei tea ma midagi.
AV: Ja siis tulid ja läksid okupatsioonid. Mida tegid Sina?
LR: Eks ikka tööd, nii suurel maal kui Saares. Mobilisatsioonidest õnnestus kõrvale hiilida, sakslaste aegu olin viimases lõpus lausa metsas.
AV: Ja siis tuli Rootsimaa rand?
LR: Ei ta nii lihtsalt tulnudki. Meil oli nõu peetud ja paat valmis, aga öösel tuli torm ja peksis kivide vastu me laevukese pilbasteks. Ja siis tuli randa üks purjepaat — inimestel selles oli merest küllalt saanud, tulid maale ja jätsid paadi randa. Meie vedasime selle paadi kive täis ja uputasime merepõhja. Sakslased käisid otsimas, aga ei leidnud midagi. Hiljem hakkasime sukelduma, et kive paadist välja tõsta. Kogu lugu tundus lootusetu — olime paadi uputanud liialt sügavasse paika. Olin aga hea ujuja ning suutsin kivid paadist välja upitada. Tõime paadi kaldale ja tirisime meie rehe alla. Kivid olid paati vigastanud. Tegime parandustööd ja hakkasime seitsme poisiga purjede all tulema. Pikk tee oli ja siis hakkas paatki lekkima. Oli õnne — Rootsi rannavalvelaev leidis meid ja võttis pardale. Paadile anti kuulipildujatuld, sellest enam elulooma poleks saanud. Ju siis selle paadi saatus oli jääda merepõhja.
AV: Ja Rootsis jälle töömeheelu?
LR: Sedasi jah. Mitmeid ameteid sai peetud ja head raha tehtud.
Sain siin tuttavaks maalikunstnik Voldemar Tank'iga, kes mulle head õpetust ja tarku nõuandeid jagas. Tema mu õlimaali juurde tõigi. Üks soovitus kõlas nii: „Vaata, et Sa oma töid odavalt ei müü.“ Olen seda meeles pidanud.
AV: Ja Kanadas sama rada — töömees ja maalikunstnik — edasi?
LR: Tööd on palju tehtud. Olen olnud dokis ja kaevanduses, mitmes vabrikus. Olen teinud puu- ja rauatööd. Olen olnud puusepp ja peentisler, isegi ühe maja olen müügiks ehitanud. Minu käteosavust on ikka kiidetud ja head raha olen teinud.
Ja maalimisest on palju rõõmu olnud. Olen maalinud mälestuste Saaremaad ja Kanada loodust, olen maalinud lilli ja loomi, loonud kompositsioone. Sellest olen leidnud suurt rahuldust. Ja vaata — ka kõik pildiraamid olen ise teinud: nii on palgatööstki kunsti tegemisel kasu.
AV: Kindlasti on Sul veel midagi südamel, mida mina ei oska küsida?
LR: On küll. Vaata see, et meie ühiskonnal on Eesti Maja praegusel kujul on tänu minule. Ma ei aja tühja juttu. Eesti Maja idee liikus pikka aega ja pilku heideti mitmele majale ja krundile. Igal neist olid omad hädad. Mina leidsin Eesti Maja alghooneks olnud koolimaja ja suutsin oma kangekaelsusega selle idee läbi suruda. Usu, see polnud kerge. Kõik suured rahvajuhid olid minu vastu, aga näe, ära tegime! Olen selle kõik kirja pannud ja arvan ühel päeval avaldada.
AV: Näe, Sinult tuleb informatsiooni nagu küllusesarvest.
Kohtume siis 12. mail kell 18.00 Tartu College'is, kus lugemisteater ILUTULI etenduse LAULUD EMALE JA KEVADELE eel, ajal ja järel saab publik nautida Sinu maale.
Vestluse pani kirja Aarne H. Vahtra
