Vas. Jaak Järve, pr. Aino Raun ja EKKT president Mai Vomm-Järve eelmisel laupäeval toimunud jõulueelsel müügil Eesti Maja galeriisaalis. Foto: E.
Purje
Purje
Seinad olid õlimaale tihedalt täis, Jaagu sõnutsi oli neid saja ümber. Huvilisi liikus seal omajagu ning leidus ka neid, kes ihkasid mõnd maali oma seinale. Minu endaga on kahjuks selline lugu, et kui kunstimuusa maa peal ringi kõndis, siis ta unustas minu uksele koputada. Küllap taipas, et pole mõtet kaljusele pinnale külvata. Ja nii ma käingi näitustel ikka rohkem „pilte vaatamas“ kui kunsti nautimas.
Ludvig Rauna pilte vaadates meenusid mulle EV ajutise asjuri Ottawas Rasmus Lumi sõnad, et kunsti peaksidki arvustama just võhikud, sest nende hinnang on kõige ausam, vaba kõigest õpitud tarkusest. Omamoodi huvitav ja mõtlemapanev seisukoht, kuid mina otsustasin siiski jääda „kõige ausamaist“ veel ausamaks ja kujutavale kunstile oma hinnangu andmata jätta. Maalide vaatlemisest saab peale kunstilise naudingu veel midagi, vähemalt mina sain Ludvig Rauna omade puhul. Ulatasin terekäe kadunud sõbrale üle igaviku värava tema loomingu vahendusel.
Ludvig oli tüüpiline Saaremaa poiss, kes lapsest saati füüsilise tööga harjunud ja kel iga töö peale käed lahti. See oli argielu lihtne nõue, teisiti ei tuldud eluga toime. Kuid töö ei takistanud ilumeelel arenemast. Kodusaare loodus ja külamiljöö olid armsad ja leidsid tee lõuendile, algul vesivärvides, hiljem juba õlis. Ma pole iial midagi kuulnud Ludvigi kunstiõpinguist. Kaldun arvama, et neid polnudki. Sünnipärane talent oma lihvimata olekus otsis väljendusvorme, nõudis eluõigust.
Mees, hobune ja vanker. Rukkihakid. Meri. Ma seisan ja vaatan. Ma ei näe kunsti, sest mu silm on sama treenimatu kui Ludvigi käsi. Kuid ma näen nende maalide loojat, näen teda sama selgelt kui ta elupäevil, mil istusime vastamisi, rääkisime elust ja inimsaatustest, headest ja kurjadest aegadest, mis kõik tuli üle elada. Räägiksime nagu ikka veel.