Tiina Tegelmann Jõgevamaalt

Sõjakeeris jättis paljude eestlaste ellu sügava jälje, äraminekud ja kodude mahajätmised olid emotsionaalselt rasked.

Minu isa Mart Virkus jäi Eestisse, läksid ema, õde ja vennad. Aga kirja teel suhtlemine jäi, loodi perekonnad ja sündis uus põlvkond, kellega sain tuttavaks kirjade ja fotode teel.

Ja nüüd – suvi 2009, mida ilmestas suur kultuurisündmus – laulupidu Tallinnas. Onutütar Kai Eichenbaum Kanadast oli siin perega laulmas, mul oli suur soov nendega kohtuda. Nähes lauluväljakul publiku hulgas Kanada lippu, oli selge, et nüüd me kohtumegi! Kuna ma polnud päris kindel, kuidas Kai praegu välja näeb, pöördusin erinevate inimeste poole, küsides: „kas oled Kai“, aga ikka ei ja ei. Siis aitas mind üks proua, ta küsis mu telefoninumbrit ja kinnitas, et tema näeb kindlasti Kaid.

Hilisõhtul helises telefon. See oligi Kai. Südames oli suur rõõm. Leppisime kohtumise suhtes kokku. Kai pidi mind ootama ühe laua juures, setu rahvariided seljas. Suund oli teada ja algas otsing. Olin juba lootust kaotamas, sest mu ümber oli tuhandeid inimesi. Korraga märkas mu tütar Kadri ühel laual Kanada lippu. Sellele lauale lähenedes märkasin seal ka naist setu rahvariietes, ja õnnelik hetk oligi käes.

Oli hingeliselt ülev kohtuda onutütrega, kellest teadsin, et ta on maailmas olemas, aga keda ma polnud kunagi näinud.

Olen tänulik prouale, kes minu telefoninumbri Kaile vahendas ja mind aitas.

Ääretult tore perekond ja poeg Markus KÕNELEB ILUSAT EESTI KEELT! Meie lapsed – Liisi ja Kadri – said endale toreda sugulase.

Olen tänulik selle kohtumise hetke eest.

Märkmed: