DELFI Rahva hääl

Mind ajendas kirjutama Noorte hääles ilmunud lugu, milles kirjutaja väitis, et enamikel välismaale suundunud noortest on pere ainus põhjus, et koju tagasi tulla. Olen üks nendest "kodust pagenud" noortest, kes tegelikult lahkus põhjuseta, aga kellel pole nüüd ka põhjust koju tagasi tulla.
Ma olen alati olnud selline uisapäisa tegutseja - kui midagi pähe võtan, tahan selle ka ellu viia ja kellegi hoiatused või "ei" sõnad mind eriti ei kõiguta. Lõpetasin keskkooli edukalt, läksin ülikooli õppima eriala, mis mulle küll meeldis, aga ei olnud see, mida tahtsin. Aasta hiljem läksin teise ülikooli, õppima asja, mis meeldis ja mida tahtsin. Siiski, pärast esimest aastat tundsin, et mu hing on vangis, et ma ei taha 21-aastaselt elada rutiinset elu. Ja nii võtsingi vastu otsuse minna aastaks USAsse, au pair'iks.

Au pair on maakeeli öeldes lapsehoidja, kes elab ameerika peres, saab töö eest väikest taskuraha ning sööb ja elab pere kulul. Minu meelest üks lihtsamaid viise, kuidas ka kõige suurem memmepoeg välismaale tulla saaks, sisuliselt ise midagi tegema ei pea ja vajadusel on ka n-ö vanemad olemas.

Alati ei lähe see kultuurivahetus lihtsalt - perede ja tüdrukute iseloomud ei klapi või tuleb pere vahetada ning nõrgemate iseloomudega neidudel on pisarad ja kojuminek kiirelt tulema.

Mina olen siin olnud kaheksa kuud. Loomulikult on olnud kurbi hetki, kui olen mõelnud, et tahaks kodus olla või sinna minna, kuid ükski nendest pole olnud jäädav. Ei jäädav kurb mõte peas ega ka jäädav soov kodus olla. Miks?

Esiteks, inimesed. USA on niivõrd positiivne kultuur, kõik on kõigiga sõbralikud. Sõbralikud, mitte sõbrad. Sõpradeks saamine on raskem, aga kui sõpradeks saadakse, siis ka jäädakse. Päevast päeva küsimine, kuidas läheb, inimeste hoolivus ja tähelepanelikkus, mis kurvaks või rõõmsaks teeb - see kõik ehmatas minu kui külma eestlase alguses väga ära. Nüüd ei oska ma ette kujutadagi, et seda pole. Hea näitena võiks tuua olukorra, kus Eestis bussipeatuses vaatab iga üks ise, mis kell buss tuleb, USAs vaatab esimene ja ütleb siis naeratades kõikidele: "Hei, peame veel 3 minutit ootama." Ja see on normaalne, keegi isegi ei mõtle, et issand, milline imelik, räägib võõrastega. Kujutate seda olukorda ette Eestis? Ega vist.

Teiseks, kliima. Ma ei ela USAs kuskil Miamis või Californias, kus on aastaringi päike. Elan üsna sarnases kliimas Eestiga - siin on nii vihma kui ka lund, on päikest ja pilvi. Ometigi on päikesepaistelisi ilmasid nii palju, et kui vahele satub vihmapäev või isegi lumepäev, siis see ei morjenda. Eestis on ilma naljata kuus kuud lund ning see muudab inimesed kurjaks, morniks ning paneb lund vihkama. Muidugi, kliima vastu ei saa me midagi teha, see lihtsalt on, aga ma sügavalt kahtlen, kas ma leian kellegi, kes sellist ilma tõepoolest naudib, terve see kuus kuud.

Kolmandaks, palgad ja hinnad. Nagu korduvalt ja korduvalt on mainitud, on välismaal parem töötasu ning inimlikumad tingimused. See ei ole reegel, muidugi on ka erandeid, aga üldjuhul see kehtib. See "taskuraha," mille ma siin teenin, on suurem, kui minu täiskohaga palk Eestis oli. Eestis pidin ise maksma korteriüüri, maksud, kulud, söögid. Ma ei arva, et ma teenisin väikest raha, ma sain suurepäraselt hakkama, ei jäänud miski ostmata, ei jäänud kuskil käimata, aga siin teen seda kõike veel rohkem. Ja au pair'ide taskuraha on võrreldes riigi palkadega olematu. Hinnad on üks läbi aegade enim spekuleeritud teema ja ma nõustun - Eestis on kallid hinnad, sest meil on turg väiksem. Turg jääb aga järjest väiksemaks, sest üha enam eestlasi tellivad välismaistelt interneti lehekülgedelt ning käivad riideid ostmas välismaal. Pärast seda aega, mis siin elanud olen, ei kujuta ma ettegi, et tulen Eestisse tagasi ja lähen poodi kasvõi siis näiteks riideid ostma. Kaltsukates (mis mulle väga meeldivad) olevad hinnad on need, mis on USAs uutel asjadel. Ma arvan, et ma võin sellise võrdluse tuua küll. Ei räägi ma siinkohal nendest kaltsukatest, kelle hinnad on juba kohati kõrgemad, kui poodides, räägin nendest mõne euroga asju müüvatest poodidest.

Neljandaks, võimalused. Ma nõustun kahe käega, et Ameerika on kõikide võimaluste maa. Siin on võimalik kõike teha, kui püüda, tahta ning vaeva näha. Antud hetkel on muidugi eelduseks, et riik on suur, väikesel Eestil ei ole midagi vastu panna, aga see ongi see koht, kus ma tunnen, et Eesti jääb minu jaoks liiga väikseks, selleks, kus mu süda on, aga kuhu mu hing ei mahu. Minu eriala, mida ülikoolis õpin, on lai, paraku Eestis saavutasin töömaastikult sisuliselt lae. Ma ei kujuta ette, kuhu mul veel minna oleks, mida veel teha. USAs see sama eriala on laiem, hõlmab rohkem võimalusi, pakub suuremat edu. Mis peaks siis see põhjus olema, miks tulla Eestisse tagasi kooli ja töötada sellel erialal? Õige vastus on, et seda "miskit" ei olegi.

Ja viiendaks - mis mind õigupoolest Eestis ootab? Ma ei saa öelda, et mul oleks siin see miski, mis mind kinni hoiab. Ma ei ole astunud ülikooli (kuigi see mõte peas on), ei ole ma meeletult armunud ega abiellumas, ei ole mul kinnihoidvat töökohta. Ometi on siin miski, mis mulle kuklasse hingab, et tee seda, ära jäta seda riiki, mida armastad. Eestis on mu pere, mu sõbrad, mu loomad ja on tegelikult pooleli jäänud ülikool. Pärast nii pikka (aga samas nii lühikest) aega olen aga avastanud ennast mõtetelt, kas ma tahan minna tagasi, kas ma tahan jätkata oma elu Eestis. Selge on see, et kes on välismaa elu korraks tunda saanud, vaatab elu teistmoodi. Nii ka mina. Mõeldes täiskasvanulikult, siis ega inimesed mu elust ei kao, need sõbrad, kes on ligi kümme aastat olnud, need jäävad, pere jääb. Tänapäeval on maailmas liiklemine nii lihtsaks tehtud - pole mingi probleem koju lennata ja lähedastega aega veeta.

Kui ma järgi mõtlen, pean nõustuma selle artikli kirjutajaga, kes ütles, et enamikel koju tagasi tulnutel on ainus põhjus pere ja sõbrad. See on ka minu ainus põhjus. Kas see on piisav, ei oska ma praegu öelda. Tänasel päeval ei ole, aga see võib ka olla sellest, et ma pole siin veel nii kaua olnud. Ma ei ole Eesti vihkaja, ma armastan seda riiki, armastan meie keelt ja kultuuri, aga Eesti on minu hinge jaoks lihtsalt liiga väike. Ilmselt ka mitte ainult minu.

Märkmed: