Üle-eelmisel nädalalõpul oli mul võimalus osaleda kahel Toronto eesti üritustel – 13. juunil Seedrioru suveharjal ja järgmisel päeval küüditamisaastapäeva mälestusteenistusel Peetri kirikus. Viimane oli väga südamlik ja mul oli hea meel, et kirik oli rahvast täis sel soojal, päikesepaistelisel pühapäeval. Need sündmused panid mind mõtlema küüditamise aastapäeva tähtsusest eestlaste jaoks.

Ikka ja jälle on küsitud, miks kogu maailm teab holokaustist, aga vaid vähesed kommunistide kuritegudest. Võrreldes arvusid, jääb see arusaamatuks. Natsid tapsid umbes 20 miljonit inimest (sh 6 miljonit juuti), aga kommunistid ca 100 miljonit. Miks iga kanadalane teab, et Hitler tappis 6 miljonit juuti, aga nad ei tea, et N. Liit tappis 30 miljonit oma tsiviilelanikku? Kui ohvrite proportsioon on nii ülekaalus kommunismi poole, siis miks tunnistab näiteks Kanada ülikooli professor julgelt, et ta on marksist, aga natsistlike vaadetega ülikooli õppejõud on tundmatud?

Osaledes küüditamise aastapäeva mälestustseremoonial, selgus mulle vastus. Kõik teavad holokaustist, sest juudid kuulutavad natside suurkuritegu igaühele, aga meie ainult sosistame oma rahva kallal toimepandud kommunismikuritegudest, justnagu oleks meil piinlik, et meie eelkäijad pidid nende all kannatama.

Kui Ülo Isberg minult paar aastat tagasi küsis, kas ma tahaksin temaga koos osaleda küüditamisaastapäeva aktusel, mis tookord toimus leedu kirikus Lääne-Torontos, ütlesin jah, ehkki mulle oli suureks üllatuseks, et niisugune aastapäev eksisteerib. Muidugi ma teadsin küüditamisest ja selle ajaloolisest tähendusest, aga sellele pühendatud päevast kuulsin esimest korda. Kuidas siis nii – mina, kes olen üles kasvanud Toronto eesti ühiskonnas; käinud siinses eesti koolis; osalenud aktiivselt meie ühiskondlikus elus ning kuulun ka Eesti Kaitseväe reservi – ei tea küüditamise aastapäevast midagi? Pole siis ime, et ka tava-kanadalane ei tea midagi kommunismi kuritegudest.

Panin tookord leedu kirikus tähele, et seal viibis vaid üksikuid eestlasi peale meie kogukonna ametlike esindajate.

Mina kujutan endale ette, kuidas tuleks küüditamise aastapäeva tähistada – mälestustseremoonia ei peaks toimuma mitte vaikselt meie oma hoonetes, vaid hoopis Nathan Phillips Square’il. Kõik balti ühiskonnad peaksid sinna kokku kutsuma nii palju rahvuskaaslasi kui võimalik, aga ka kõiki teisi rahvusgruppe, kes on kommunismi all kannatanud (ukrainlased, poolakad, tshehhid jne.).

Seda teadet peaks levitama ka meedias, et sündmusest võimalikult paljusid inimesi informeerida.
Kutsume sinna ka Kanada tipp-poliitikuid (Kanada ja Ontario peaministrid, Toronto linnapea jt.). Võiksime saata oma kuldsuud talk show’dele, nagu näiteks Michael Coren’i saatesse, kus nad saaksid selgitada meie rahva ajalugu laiemale kuulajaskonnale.

Eestis on leinapäev, 14. juuni riigipüha. Kuid võib-olla oleks mõttekas endale eeskujuks võtta Iisrael, kus holokausti mälestuspäeval peatatakse kogu riigis tegevus 2 minutiks. On ju 14. juuni meile üks kõige olulisem mälestuste päev.

Ainult nii saame ehk selgeks teha meie rahvale osaks saanud kannatused. Siis ei saaks lääne professorid uhkustada oma marksistlike vaadetega. Selle asemel tunneksid nad häbi, kui neile meenutatakse: „Yeah, but didn’t communism kill 100 million people?“

Märkmed: