Viimasel ajal on ülearu palju räägitud ammusest vaikivast ajastust ja kiidetud rahva tänaseid võimalusi ise otsustada. Ent mitmel korral on otsustajad keeldunud avalikustamast, miks ja millistel asjaoludel on „Eestile kasulikud“ otsused tehtud. Salatsemise põhjust pole ka peavoolu meedia pidanud vajalikuks tuvastada.

Siin-seal öeldu ja kirjutatu kinnitab, et mitmed rahva nimel tehtud otsused on pelgalt riigimeeste sõprade soovituste rakendused. Nii toimides arvati ENSV-sse elama suunatud kolonistid taastatud Eesti Vabariigis legaalseiks elanikeks. Arusaadavalt pole see otsus virgutanud väga suurt osa, pool sajandit eelisõigusi nautinud elanikke ja nende järglasi eestlaste lugupidamist pälvima. Meie rahvale omase rahumeelsusega oleme okupatsiooniajal kehtinud korra edasikestmise nõudjaid siiani vaikivalt talunud – selle vastu protesteerimist pole meie peavoolu meedia ju võimaldanudki.

Et suurel osal kolonistidest on puudunud tahe Eesti riigi kodanikeks saada, on võimud asunud Eestit kiirustades multikultuurseks „eestimaalaste” riigiks kujundama. Seda vajadust on kinnitanud meie kommunistliku poliitharidusega ühiskonnateadlased, aga ka riigimeeste sõbrad ja nõustajad. Järjepidevalt on need teadlased manitsenud eestlasi aitama kaasa sellele, et venelased end Eestis hästi tunneksid ja kutsunud üles neid ametiasutustes suuremal arvul rakendama. Sama sihikindlalt on riigivõim vältinud kõike, mis võiks solvata neid, kes näevad N. Liidus vaid üllast Euroopa vabastajat – küsimata, miks „vabastajad“ takistasid pool sajandit jõhkralt „vabastatute” iseseisvuspüüdlusi.

Mõiste „eestimaalased” riiklik populariseerimine näitab veenvalt võimulolijate soovimatust taastada okupatsioonieelne rahvusriik ja kohandada seda Euroopa väärtustega. Vene keele järjest ulatuslikum kasutamine on venelaste teelt kõrvaldanud kõik eesti keele õppimise stiimulid. Pole siis imestada, et kõik Euroopa Parlamenti kandideerinud venelased soovisid Euroopa Liidu abiga sundida Eestit võimalikult kiiresti seadustama vene keelt teiseks riigikeeleks. Seda toetab igati ka Vene Föderatsioon – eriti just desinformatsiooni levitamise abil läänes.

Mitmes riigis on sadu tuhandeid venelastest sisserändajaid, kuid mitte kusagil pole neil riigi poolt rahastatud omakeelseid, riigikeelsetega võrdõiguslikke koole. Ka ei võeta teistes riikides pensione makstes arvesse N. Liidus töötatud aastaid. Ent Eestis elavad (ükskõik millise kodakondsusega venelased) saavad pensioni mitte Eesti Vabariigis, vaid ka ENSV-s töötatud aastate alusel. Siberisse küüditatute majadesse ja korteritesse elama suunatud venelased on saanud pea tasuta erastada need eluasemed endale. On teisigi privileege, millest teistesse riikidesse elama asunud venelased ei oskaks unistadagi.

Kui Eestis saab meie juhtkonna tegemiste ja tegematajätmiste tõttu vene keel teiseks riigikeeleks, siis võttes arvesse Vene Föderatsiooni eesmärke ja eestlaste võimalusi ükskõik kuhu elama asuda, muutub eesti rahvuse ja kultuuri kestmine üle aegade küsitavaks. Kuna mitte ühegi erakonna programmid pole ette näinud okupatsioonieelse rahvusriigi taastamist ning pole ka olnud selle eesmärgi arutamist riigikogus, valitsuses ja avalikus meedias, siis tuleb järeldada, et kõik otsused, mis võimaldavad kas või kaudseltki ohtu seada eesti rahvuse püsimajäämise, on tehtud pelgalt võimulolijate suvaliste eelistuste kohaselt.

Miks on meie riigijuhid otsustanud rahvalt küsimata, et N. Liidu inimsusevastaste kuritegude tõttu peame loobuma eestlaste pidamisest põlisrahvuseks, ehkki meie puhul on tegemist ühe Euroopa kõige kauem eksisteerinud rahvusega? Kas endise rahvusriigi „multikultuurseks eestimaalaste” riigiks kujundajad pole mitte suuremad reeturid kui need, kes 1939. a. loobusid vastupanust palju suurema võimaliku eestlaste arvu kaotuse nimel? Kas tõesti need, kes augustist 1991 kuni tänaseni on riiki juhtinud ja avalikku arvamust kujundanud, ei taju, et mitu „meie enda“ otsust on 1939. a. „hääletu alistumise” pinnuga võrreldes määratu suured palgid?

Aga veel pole ju hilja uue „eestimaalaste“ riigi loomise asemel keskenduda eestlaste rahvusliku iseteadvuse arendamisele, nii nagu seda tehti okupatsioonieelses Eestis ning lasta teistest rahvustest elanikel oma soovi ja ajakava kohaselt põlisrahva kaaskodanikeks saada.

Märkmed: