Voldemar Õun kirjeldab oma raamatus „Uus evangeelium” N. Liidu poolt rajatud kommunistlikul ideoloogial põhinevat maailmakorda ning selle alusel loodud nõukogude inimest. Alates juunist 1940 sunniti ka eestlasi elama tolle ideoloogia kohaselt.

Kuna evolutsiooni teel arenenud ühiskonna toimimine ei vastanud paljuski kommunistlikule teooriale, oli vaja kohandada Eesti ühiskond selle teooriaga. Selleks mõjutati usinalt erinevaid inimesi erinevatel viisidel – nii privileegide andmise kui hukkamisega ähvardades, ja neid ka hukates. „Uues evangeeliumis” kirjeldatud kohutavad toimingud on tollal elanute ja ajaloolaste kinnitusel tõepärased. Teose lugemine peaks olema kohustuslik igas gümnaasiumis ja seda peaksid lugema ka kõik keskealised.

„Uues evangeeliumis” kirjeldatut eirates võivad paljudki võimu- ja meediaesindajad edasi uskuda, et N. Liidu teises okupatsiooniajas oli midagi kasulikku ka parteitutele eestlastele. Tänased noored ja ka keskealised teavad hämmastavalt vähe sellest, kuidas eestlasi mõjutati nõukogude inimestena mõtlema ja toimima. Veelgi vähem teab üldsus, kas või millisel määral on okupatsiooniajal õpitu mõjutanud otsuseid, mida Eestis on tehtud alates augustist 1991. Et rahvas saaks riiki usaldada, on vaja teada, miks mõned olulised otsused tehti või miks nende langetamise põhjusi ei saa avalikustada.

„Uus evangeelium” selgitab, et revolutsiooniliste ideoloogiate rakendamine tingib ühiskonna muutmist – vajaduse korral ka repressiivselt toimides. Okupatsiooniajal oli eestlaste hulgas neid, kes oma tõekspidamistest loobusid ning nõustusid oma tuttavad ja isegi lähedased „rahvavaenlastena“ paljastama. Osa teiste hukatusse saatjaid toimisid julgeolekujõudude survel, teised lootsid sellest isiklikku kasu saada.

Natside ideoloogiline eesmärk jäi saavutamata. Ka „kõiki proletaarlasi ühendav“ maailmakord jääb ilmselt teostamata. Need nurjumised ei pruugi aga välistada uue revolutsioonilise ideoloogia tekkimist. Arusaadavalt soovitakse Euroopas olukorda, kus üks riik ei saaks teist oma mõjusfääri vägivaldselt haarata ega endaga liita. Mõnede arvates peavad kestva rahu tagamiseks kõik riigid loobuma paljudest iseotsustamise õigustest ning toimima Euroopa Liidu (EL) direktiivide kohaselt. Kui rahvusriikide vaheline koostöö asendub riikide juhtimisega keskvõimu poolt, luuakse Euroopas range ideoloogia ning ühiskond kujundatakse karmide karistuste abil teooriale vastavaks.

Mitmes Euroopa riigis on energiliselt hakatud taunima etnilise päritolu tähtsustamist. Selle põhimõtte rakendamist soovivad ilmselt eurodirektiivide koostajad ja need, kes on Lissaboni leppesse kirjutanud hulgaliselt suvaliselt tõlgendatavaid, keskvõimule ainuõigusi andvaid sätteid. Prantsusmaal on seadustatud, et etnilisele päritolule vaatamata tuleb igat kodakondsust omavat isikut prantslaseks pidada. Ja mitte ainult. 2005. a. tollase siseministri Nicolas Sarkozy õhutusel kehtestatud seaduse kohaselt on riigil õigus 45.000 euro suuruse trahvi ja 3-aastase vangistusega karistada kinnisvara omanikku, kes keeldub üürimast talle kuuluvat omandit üürniku etnilise päritolu või usutunnistuse tõttu. Ka Eesti riigijuhid on nõustunud loobuma kodanike eristamisest etnilise päritolu alusel ning asunud kohandama meie ühiskonda „eestimaalaste” teooriale sobivaks.

Seni on Eestis peetud eriti oluliseks EL-i ühtse välispoliitika kujundamist. Loodetakse, et euroliidu välispoliitika hakkab Eesti vajadusi pidama tähtsamaks Venemaa ja EL-i loojate ühistest huvidest. Aga peale Balti riikide ei satu ohtu mitte ühegi teise Euroopa riigi keele ja kultuuri püsimine, kui EL-i ühtne välispoliitika meie ootuste kohaseks ei kujune. Pole ju välistatud seegi, et meid läänes taas ei mõisteta ning meie sattumine Vene mõjusfääri ei pane kedagi muretsema. Oleme ju ise andnud venelastele erisoodustused, mis võimaldavad neil emakeelset haridust omandada ja paljudel puuduliku riigikeele oskusega isikutel teeninduses töötada.

Kõigest sellest hoolimata võib EL siiski jääda rahvusriikide ühenduseks. Selleks tuleb Lissaboni leppest eemaldada sätted, mis võimaldavad rahvusriikide põhiseaduste allutamise keskvõimu bürokraatidele.

Märkmed: