Alles see oli, kui kirjutasime: „Miks ühinevad kaks Toronto Eesti ajalehte?“ Ridade vahelt leiame peale asjalikkude arutluste ka ennatlikku muret. Umbes kuu hiljem lugesime, et „Täna tuli Eesti Elu!“ (Vt. E.E. 19. Jaan. 02).
Elmar Tampõld
Selles kirjatöös on soovitus, et uus häälekandja pakuks tulevikus järjepidevust harjumuslikkude soovide rahuldamiseks, aga ka ajaga kaasasammumist.
Sada päeva hiljem ei möödu me veel verstapostist, mis õigustaks hinnete jagamist, aga kas ei tundu meie uus Eesti Elu päris omana ja ammuolnuna? Ja kas mitte sellepärast, et ühinemine oli meie oludes nii loomulik? Ilmselt saavutasime liitumisega oma osade täissumma. „Järjepidevust“ on E.E. küllusega jaganud — ajaga kaasasammumiseks seatakse jalga!
Võrgukülastajatelt loodeti suuremat kaasalöömist. Vaado Sarapuu ilusate „pildiväljakutega“ oleme küll värvirikkad (ainuüksi „lillelastest“ on 50 videofotot). Kuhu on aga jäänud meie lugejate sõnalised kaastööd/mõtteteritused, kommentaarid? Arvan, et tellijatena tunnetame juba ajalehtede ühinemisega saavutatud küllaltki nimetamisväärset rahalist kokkuhoidu, mida peaksime suunama teistele eesti ühiskonna vajadustele ja ettevõtmistele.
Sada tihedat tööpäeva on „paberisse pandud“. Nagu kombeks, on nüüd lugejatel vaba voli nõu anda või nuriseda!
Head lugemist soovides, ELMAR TAMPÕLD, E.E. tellija
