Eesti Päevalehe 6. juuli juhtkirjas tunneb toimetaja Andres Laasik heameelt selle üle, et Eestis elavad venelased toda sündmust kajastasid. Objektiivse tooni andmiseks on asjakohaselt viidatud „venekeelse Delfi kommentaariumi lällamistele”, kuid jutu eesmärk tundub siiski olevat suunata üldsust mõtlema uuendustele, mida eestlaste laulupeol tuleks teha. Hr Laasiku arvates on laulupeo „arutustesse äärtpidi kistud laulupeo korraldajate jutt, et laulupeo õnnestumiseks ei ole tähtis rahvuslik kuuluvus, vaid hea muusika ja head lauljad“. Autor jätab ütlemata, kes on need laulupeo korraldajad, kelle arvates laulupidu ei peagi eestlaste püha riitus olema. Ja hr Laasik jätkab: „Et Eesti noorte laulupidu siinsetes venelastes erutavat kripeldust tekitab, paneb aga mõtlema, kuidas neid väärt laule ja lauljaid nendegi seast paremini leida.” Mõtlemisele lisaks soovitab ta laulupeo korraldajail „siinsetesse venelastesse ise suurema initsiatiiviga suhtuda“. Valmis on ka konkreetne ettepanek: „Ja miks mitte tellida uus teos näiteks Galina Grigorjevalt või Tatjana Kozlovalt, mõlemad põnevad Eesti heliloojad. Ükskõik kas siis vene- või eestikeelne, peaasi et laul oleks hea.”
Ajalehed võivad avaldada kõigis küsimustes vägagi erinevaid arvamusi. Juhtkirjades esitatu pole aga enam kellegi pelk mõttesähvatus, vaid väljaande tõekspidamistel põhinev, lugejatele mõeldud suunitlus. Eesti Päevalehe toimetajad nähtavasti ei tea või ei soovigi teada, et esimese okupatsiooniaasta järgselt nõustus valdav osa eestlasi Marie Underi poolt öelduga: „…meilt palju võetud – siiski meile jäi me uhkus, au ning viha: seiskem püsti päi!” Juhtkiri ütleb küllaltki selgelt, et toona meile jäänud au ja uhkust meil enam vaja ei ole. Kas vägivaldselt sündinud, jätkuva kooselu nimel venelastest sovettidega tuleb hävitada eestlaste viimanegi püha tava ja mälestused kord olnud iseseisvuse ajast? Kõigile suunamistele vaatamata võib siiski loota, et eestlaste rahvuslik iseteadvus taas kord austamisväärseks kujuneb.